Niimoodi ühele näitusele kokku kogutult annavad Eesti disainerite püüdlused jäätmevabalt või jäätmetest uusi materjale toota igatahes väga positiivse laengu, ent kerkib ka küsimus, miks me ikkagi neid aasta-paar tagasi sündinud asju näeme vitriinis, mitte tänaval inimestel seljas või kodudes-kontorites.
Keskkonnahoidjate appikarjed ja jätkusuutlikkuse mainimine on paljude jaoks muutunud juba tüütuks fooniks ning eks teab ju iga Indias käinud inimene, et kui isegi seal prügisurma ei surda, oleme meie sellest ikka väga mitmete põlvkondade kaugusel. Tõsiselt rääkides on aga väga tänuväärne, et kodumaised disainerid sellele probleemile uusi materjale leiutades lahendusi pakuvad ajal, mil suur osa maailmast on valmis keskkonnale käega lööma. Adamson-Ericu muuseum toob killukese nendest muidu laiema publiku ja tootmisettevõtete eest peidus olevatest püüdlustest näitusesaalis välja.