Disainer Marit Ilison: praegu on helgust ja ilu eriti vaja

Marit Ilisoni „Longing For Sleep“ värske kollektsioon. Foto: Marit Ilison Creative Atelier loal, fotograaf Katrina Tang.

Rahvusvaheliselt hinnatud kunstnik ja disainer Marit Ilison on sel kevadel rohkem kui kunagi varem pidanud mõtlema loomingu olulisuse üle. Ta on üks disaineritest, kes omaalgatuslikult oli disainiettevõtete kriisipöördumise eestvedaja ja töötas välja valitsuse koroonaviirusega tegelevale kriisikomisjonile loomeettevõtete spetsiifikast tulenevaid ettepanekuid. Samal ajal tuli ta välja uue kollektsiooniga. Intervjuus Edasile räägib ta nii moemaailma raskustest kui ka ees seisvatest võimalustest.

Kohtume Marit Ilisoniga koduses Põhja-Tallinnas ühes välikohvikus, kus oleme ainsad inimesed. Moemaailmas tavaliselt kiirel ja sündmusterohkel kevadisel ajal oleks teda raske Eestis tabada. Ehkki see ei tähenda, et moemaailmast leiaks inimesi, kellel nüüd ongi ootamatult palju vaba aega, et ära õppida mõni võõrkeel, vaadata ära kõik soovitatud filmid, lugeda kogunenud raamatuid.

“Kui palju neid hetkeseisu kajastavaid veebiseminare praegu on! Tahaks kursis olla infoga, kõik tundub huvitav, paned ennast igale poole küll kirja, aga lõpuks on ikka nii, et väsid ära…” ütleb ta sissejuhatuseks. Uue kollektsiooni väljatoomine on küll vaid üks asi pikas tööde nimekirjas, kuid koduseinte vahele sulgunud moepubliku jaoks on see mõjunud kui pahvak värsket õhku. Mõjutatud tugevalt Kreenholmi arhiivi mustritest ja Esna mõisa helgusest, vastandub see praegusele maailmale eriti tugevalt.

Moevaldkond on kriisis tugevalt pihta saanud: kauplused suletud, kliendid eesootava majanduslangusega hirmutatud. Kas oli selles atmosfääris korraks ka tunne, et äkki ei ole praegu õige aeg kollektsiooni esitleda?

Meie jaoks on see tsükkel teistsugune ning tegime sel korral nii ehk nii teisiti kui tavaliselt. Kollektsiooni kangad valisin juba 2019. aasta veebruaris, esitlesime seda Milanos sügisel – lihtsalt me ei jaganud seda siis laiema publikuga. Ei mõelnud kordagi, et ei peaks seda praegu välja tooma. Praegu on just seda ilu vaja, helgust ja ilu on väga vaja. Ja selle tundega läheb see kollektsioon eriti hästi kokku.

Tegid seda kollektsiooni üsna samal perioodil kui näitusetööd “77 sitsi”, mis tugines ka Kreenholmi arhiivile. Kuidas Sa otsustad, millist materjali kasutada kunstiprojektis, mida kollektsioonis? Kus jookseb Sinu jaoks üldse piir kunsti ja toote vahel?

Tegelikult oli “77 sitsi” selleks hetkeks juba valmis, töötasin “77 sitsiga” 2018. aasta suvel, sügisel, talvel. Kuid seal oli ja on ju nii palju materjali, mis teosesse ei mahtunud. Mustreid valides ja arhiiviga töötades nägin, et seal on nii palju ägedat ja nii palju potentsiaali, millega tahaks katsetada ja kaasaegsemasse võtmesse tuua. Protsessi käigus tuleb teha tohutult valikuid ja siis lihtsalt tasakesi kujuneb välja, kuhu ideed sobituma hakkavad.

Ja kuidas erinevad maailmad kokku tulema hakkavad. Kollektsiooni vormilist poolt inspireeris see, et viibisin eelmisel kevadel ja suvel hästi palju Esna mõisas, mis on oma olemuselt väga eriline. See Esnas olemise tunne – kõik mu tööd algavad ikkagi sisemisest tundest, et kuidas ma tahaks end kuskil või millegi sees tunda, mitte sellest, et tahaks eredad värvid sisse tuua.

Kas kunstiprojekt annab vabamad käed? Kollektsiooni puhul peab mõtlema mitmetele praktilistele aspektidele?

Kunsti- või autoriteos on ennekõike hästi kontseptuaalne. Kõigepealt on idee ja siis tuleb selle vorm. Kuna olen esmalt rõivaste konstruktor, siis on paratamatu, et minu ideed leiavad tihti väljenduse just rõivaste meediumis, kuid see ei tähenda, et idee oleks seeläbi praktilisem kui näiteks mõne maali või skulptuuri loomise idee; samas on rõivad inimesele mõnes mõttes kuidagi lähemal kui objektid. Aga tegutsen iga päev selle nimel, et mul oleks loomingulises plaanis täielik vabadus – ka kollektsioone luues. Lihtsalt kollektsiooni puhul on mängus muud nüansid, näiteks istuvus on hästi oluline. Mugavus ja praktilisus. Ehkki kui rääkida konkreetselt sellest “77 sitsi” tööst, siis need näituse kitlid on täpselt samasugused nagu meie toodang. Neid lihtsalt on igaühte ainult üks eksemplar.

Kreenholmi tehas on lühikese ajaga juba kahte Su tööd inspireerinud. Kas sellel on veel potentsiaali?

Kindlasti saab see igale poole areneda. Tegelikult puutusin esimest korda arhiiviga kokku juba 2014. aastal, kui Eha Komissarov mind sellega töötama kutsus. Juhendasin siis EKA-s eksperimentaalse vormiõpetuse kursust ja tudengid said ülesandeks kahemõõtmelised mustrid ruumilisteks 3D-vormideks tõlgendada – tegime lõpuks ka kaks näitust, ühe Narvas ja teise Evald Okase muuseumis. Seega teadmine arhiivist on kogu aeg mu peas olemas olnud. 

Meil oli mõni aeg tagasi üks koostööpartner Narvas ja kui neil külas käisime, siis sõitsime ringi, vaatasime vanu hooneid ja kuulasime neid Kreenholmi tehaste endiste töötajate lugusid – seal käidi ju perekonniti tööl, naised olid kangrud ja mehed mehaanikud. See on minu jaoks nii südantlõhestav, kuidas nad lõpuks pidid ise oma tööpingid tehasest välja lõhkuma! Mõelda vaid, mis meil kõik kunagi oli, milline potentsiaal ja millises kohas! Me võiks olla samaväärsed Itaalia väikeste tekstiililinnadega!

Kreenholm oli kunagi üks parimaid froteetootjaid maailmas – see kõik võiks alles olla ja kasutuses võiksid olla samad vanad ajaloolised tööpingid.

Ka Inglismaal kootakse väga vanade masinatega traditsioonilisi kangaid. 

Põnev oli ka teada saada, et tehases olid hästi kindlad naiste- ja meestetööd – näiteks šenill-lõnga valmistamise ja lõikamise masin on nii paljude teravate nugadega, et sinna ei tohtinud kunagi ükski naine minna. See on isegi romantiline natuke!

Nii et see Kreenholmi arhiiv on hästi lahe allikas, millel on palju potentsiaali ja millega ma tahaks kindlasti edasi töötada. Lihtsalt hetkel oleme jõudnud selleni, et peame stuudios väga kaaluma, mida teha. Ma ei taha teha midagi õhku. Kui midagi loon, siis väga eesmärgipäraselt ja millegi jaoks.

Kas on ka paradoksaalne, et aastad, kui Kreenholm päriselt täistuuridel töötas, oli see tarbijatele pealesunnitud valik, millest keegi väga ei vaimustunud – aga nüüd me korraga oskame seda väärtustada? “77 sitsi” on olnud näitustel KUMU-s ja ERM-is, kollektsiooni ostetakse üle maailma.

Ma ei tea, kas me ikka oskame seda tegelikult väärtustada. Paljud inimesed on kinni selles mõttepildis, et siis polnud midagi saada. Kui “77 sitsi” tööd KUMU-s üles panime, siis mõned vanemad prouad ikka tulid ütlema, et neil küll polnud nii ilusad kleidid ja see pole õige värk. Kui need ERM-is üleval olid, siis keegi tõi välja, et see luitunud olek, mida kõik Kreenholmi kangastest mäletavad, võis tulla sellest, et neid lihtsalt pesti nii palju, algsed kangad on tegelikult väga erksad.

Hetkel on Disaini- ja Tarbekunstimuuseumis esil Kreenholmi näitus, nad ju tootsid tohutult. Kindlasti äratab see nostalgiat, aga me võiks hakata pöörama tähelepanu ka sellele, kui äge see oli ja et me saaks selle emotsiooni abil lõpuks oma kannatustest välja. Kuigi mustrid pidid läbima kunstinõukogu, loodi ikkagi päris pööraseid lahendusi ja need läksid läbi ka. Minu jaoks oli üks väga huvitav ja intrigeeriv avastus, et üht 1990. aastal loodud mustrit oli kõrvuti välja pakutud kahes värvigammas: sinine-must-valge ja valge-punane-sinine. Et kellele mida.

Ma ise ikka taban end imestamast ja tajumast, et kuidas põhimõtteliselt – vähemalt mulle tundub nii – kõik mind lapsepõlves ümbritsenud tekstiilid pärinesid Kreenholmist. Eriti armas oli arhiivi läbi käies avastada mu kõige lemmikum voodipesu lapsepõlvest, selline õrn ja graafiline stiliseeritud vorm nelkidest – roosakad ja rohekad toonid valgel taustal. Nostalgia vanaema juurest.

Aga seda ei väärtustatud ja Eestis pole kunagi olnud ka disainiteadlikkust või -kultust, nagu näiteks Soomes. Seal on vanad ja tuntud mustrid au sees, need on siiani kasutuses ja teatakse öelda, kes on autor. 

Kreenholmi puhul me teame vähemalt disainerite nimesidki. Paljude tollel ajastul igas kodus olnud toodete autorid aga ilmselt jäävadki saladuseks. 

Ma pigem kaldun arvama, et just Kreenholmi puhul ei tea, ja näiteks tarbekunstis on autorsus palju rohkem teada, vähemalt erialaringkondades. “77 sitsi” jaoks oli mul väga raske leida mustrite autoreid ja valmimisaastaid, sest kanganäidiste duplikaate on mitmeid ja paljudes albumites, kirjas on vaid krüptilised lühendid, autoritest olid teada vaid need, kes end nüüd hilisemal ajal üles andnud ja tuvastanud on. 

Kuid enne Disaini- ja Tarbekunstimuuseumi näituse avamist juhtus ime: kuskilt ilmus välja kõikide mustrite nii-öelda emaraamat. Kataloog, kus on kirjas kogu info aastate, autorite ja variantide kohta. Mul ei ole olnud veel võimalust sellega tutvuda, aga see on tõeline aare ja ootan seda hetke!

Millega praegu töötad? Kui palju on praegune olukord pannud mõtlema maailma vajadusele midagi üldse juurde toota?

Me oma ateljees küsime kogu aeg, mida ja miks me teeme. Kogu aeg tuleb vaadata ja peegeldada seda, mida kliendid ootavad ja mis on meie oma põhimõtetega kooskõlas. Suuri küsimusi küsisime ka varem. Nüüd tuleb neid vastuseid veel nutikamalt rakendada. Ja mõelda, kuidas veel optimaalsemalt toimida.

Keegi ei tea, kuidas inimeste tarbimisharjumused muutuvad. Mis Su sisetunne ütleb? Kas see raputus paneb keskkonna peale ja tarbimise üle mõtlema. Või ei muutu miski, sest me juba kuulsime, et üks esimesi prioriteete on taasavada ostukeskused?

Lidewij Edelkoort (disainimaailma tunnustatud trendiennustaja – toim.) ennustab, et moemaailmas liigub kõik käsitöö ja ainueksemplaride suunas, vähema ja kvaliteetsema poole. Samuti kaasas teise ringi luksustoodete platvorm Vestiaire Collective keset koroonakriisi 59 miljonit eurot investorite raha, mis näitab, et moeteadlikel inimestel on igatsus millegi erilise ja unikaalse järele ning sellega käib kaasas ka natuke kestlikku mõtlemist. Moenädalad jäävad praegu ära, neid kombineeritakse ja YSL just teatas, et hakkab kollektsioone esitlema omas tempos.

See kõik toetab seda, mida aasta algul oma essees “Quo vadis, moemaailm?” kirjutasin – et me peame vähendama – nii koguseid kui ka tempot! Aga kas see ka päriselt teoks saab? Palju räägitakse uuest normaalsust (new normal), aga mis see ikkagi on?

Päris ausalt aga – ma pelgan, et ei muutu midagi. Ainult lõhe läheb suuremaks ja majanduskriis sunnib takka. Massitootjate ladudes on tohutult palju rõivaid ja allahindluste maht saab olema meeletu. Mis siis veelgi süvendab tarbijates seda mõtet, et kõik peab olema allahinnatud ja odav. Ma väga tahaks loota, et inimesed hakkavad rohkem mõtlema, et peaks ostma kvaliteetsema ja kauem kestva asja, sest see on nagu enesest rohkem hoolimine. Kõigest rohkem hoolimine.

Palju on räägitud kohaliku tootja eelistamise ja kohaliku tarbimise mõtteviisist. Kindlasti on see nii igas riigis. Moes on inimesed seni ikka otsinud midagi, mis endale sobib, ja vähem vaadanud disaineri kodakondsust. Kus su peamised kliendid on ja kas Sa näed siin ka mingit muutust ees?

Meie koduturg on Itaalia ja arvatakse, et ma baseerun Pariisis – siin loebki see disaini erilisus ja unikaalne idee. Inimesed leiavad selle, mis neid kõnetab. Pigem tundub, et moemaailmas üldiselt kutsutakse üles toetama iseseisvaid väikeseid disainereid, kes loovad midagi erilist.

Kuidas väikestel unikaalsetel tootjatel veebis müümine õnnestub? Või on väga oluline see asja oma käega katsumise kogemus?

Veebimüük saab tõusta kindlasti, küsimus on veebist ostmise kogemuses. Kui on midagi ihaldusväärset, selle tootmine on puhas ja tarneahel läbipaistev, siis usaldatakse ning need ostud tehakse. Meie kliendid on nõus ootama ka mitu kuud, et soetada just see, mis neile kõige rohkem meeldib.

Kas selle unikaalsuse kõrval on moegurmaanidele oluline aspekt ka jätkusuutlik tootmine?

Hetkel on kestlikkuse teema natuke kõrvale jäänud, aga kogu ootus ja surve olla jätkusuutlik, mille all tihti rõhutatakse peamiselt sertifitseeritud materjalide kasutamist, on väikedisaineritele tohutu. Aga selles on nii palju võltsi arusaamist ja rohepesu. Kui üks väike Itaalia kangakuduja teeb meie väikesele ateljeele väikese koguse unikaalset kangast, siis see ei vaja pabereid – see kõik on eos läbi mõeldud, kaalutletud, säästlikult ja südamega tehtud. Me keegi ei taha sellist kangast raisata või ainult üheks kandmiskorraks valmistada.

Suurbrändide puhul tekivad juba teised küsimused.

Kui näiteks kasutatakse ökoloogilist puuvilla, aga siis sellest tehtud rõivas lendab teisele poole maailma ja kantakse paar korda. Mis kasu sellest on? 

Või siis saatmine üldse. Üks bränd võib toota nii ökoloogiliselt kui võimalik, võib toota null-jalajäljega – aga kogu veebipoe pakkide tagastamise ja edasi-tagasi saatmisega nullib klient kogu tootearenduses tehtud panuse ära. Tegelikult aga peaks vaatama suuremat pilti, ka näiteks pakendite puhul – kui plastkarp oleks õigesti ringluses, siis sa saastaks vähem kui ühekordseid paberkotte või -karpe kasutades. Poppi riidest kandekotti peab kasutama 21 000 korda, et ta ennast “nulli saaks”.

Me oleme oma ateljees kõike algusest peale väga säästlikult teinud, nii südametunnistusest kui ka puhtalt optimeerimisest. Aga praegusel ajal on oluline turundus ja turunduses löövad hästi numbrid – numbrid selle kohta, kui palju midagi kokku hoiad. Väikeses meeskonnas on see aga absurdne ressursi raiskamine ja lisatöö, et arvutada seda, mida me EI tee. Ja kui aega selleks ei ole, siis võib selles protsendirallis kahjuks alusetult jääda mulje, nagu me ei hooliks või ei teeks midagi.

Aga lisaks kaupadele liikusid ka disainerid mööda maailma. Toimusid messid, moenädalad, kohtumised. Sai kogeda inspireerivaid hetki kusagil jalutades, kus tundsid esimest korda mingit lõhna, kuulsid esimest korda mõnda muusikapala.

See on tõsi, kodus olles neid hetki ei juhtu. Isegi kui kogu mu reisimine ongi alati ainult tööalane olnud, lennujaam-mess-hotell, siis kas või mõni hetk välismaise linna tänaval on juba värskendav vaheldus. Aga ega hetkel keegi ei kujuta ette, kuidas reisiliiklus hakkab olema ja millised reeglid lennureisilt saabujatele kehtivad – kui peab igal pool kaks nädalat karantiinis olema, siis ilmselt pole mõtet reisida. Või hakkavad kujunema hoopis teistsugused tooted-teenused selle ümber.

Moenädalate kava, usun, peab muutuma. Sellest on ammu räägitud ja praegune olukord sunnib seda sammu jõuliselt astuma – juba praegu liidetakse meeste- ja naistemoe nädalaid ning mõned neist toimuvad juunis virtuaalselt. Me ei ole moeshow’de rallis kunagi osalenud, aga suure meediakajastusega esitlused on lihtsalt üks meelelahutusvorm, väga raiskav seejuures. Oluline on aga, et kuidas edasi – kui eraklient on võib-olla kordi ja kordi mõnd toodet veebilehel vaatamas käinud, tausta uurinud ja usaldab ostu sooritada, siis palju raskem on uut kollektsiooni ja materjale virtuaalselt esitleda poodide sisseostjatele. Ja iseasi on muidugi ka see, mis üldse saab jaekaubandusest, mille jaoks showroom’e korraldatakse. 

Lisaks on kindlasti paljud aru saanud, et varasem näiteks vaid mõneks tunniks teise riiki kohtuma lendamine ei ole üldse mõistlik ja vajalik, saab teisiti. Mind huvitab väga, kas ja kuidas vaadatakse ümber Euroopa Parlamendi kolimine Brüsseli ja Strasbourgi vahel, see oli juba enne sõge süsteem – kas nüüd muutub?

Samas on minu meelest hetkeolukord pakkunud meile väga väärtusliku sissevaate kaua kestnud tulevikuvisioonile, kus kõik on digitaalne, virtuaalne ja automatiseeritud – me ju tegelikult ei taha seda, inimene on sotsiaalne ja vajab inimlikku kontakti. Olen ka varem öelnud, et siiras füüsiline silmside on tulevikus luksus ja usun seda ikka edasi.

Kas see aeg on pannud ka mõtlema, et kuna Su aeg on niikuinii jagunenud kunsti, moe, interjööride loomise vahel – kus põhirõhk on olnud moel –, siis see fookus võib-olla peab nihkuma? Miks mitte luua rohkem kodusid inimestele, kui see on ruum, kus nüüd kõige rohkem aega veedetakse?

Mu soov on alati luua häid tundeid ja häid kogemusi. See karantiiniseisund on välja toonud just need teemad, millega olen tegelenud ja millest hiljuti ka “Ööülikoolis”  rääkisin. See on väga oluline, milline on meie igapäevane ruum – et seal oleks hea olla.

Inimesena olen ma väga uudishimulik ja kunstnikuna huvitab mind suhe keha ja teda ümbritseva ruumi vahel.

Minu jaoks on rõivad esimene ruum keha ümber ja ma loon seestpoolt väljapoole – et kuidas ma sooviksin, et kandja ennast selles ruumis tunneb. Ja sealt edasi on interjöör – see keskkond, kus me füüsiliselt kehaga oleme. Printsiip on mõlema puhul sama: keha suhestumas ruumiga enda ümber ehk selle tunde loomine, kuidas selles ruumis olla on.

Tehniliselt on need tööd muidugi erinevad, rõiva sees ei ole valgusplaani, aga samas on seal igasugused muud tehnilised sõlmed. Kui küsid kodude kohta – see loomisprotsess on nii võluv ja ma väga sooviksin luua rohkem hea tundega ruume – nii avalikke ja kodusid.

Kas pead täna rohkem mõtlema ka sellele ruumile, kus sa ise töötad? Mõtlema sellele poolele, et oled asutanud ettevõtte, kus on inimesed tööl. Et su roll pole olnud vaid harmoonilise ruumi loomine, oled loonud ka töökohad, mille säilimine on inimestele elutähtis? 

Me mõtleme sellele kogu aeg. Meil ei ole kunstiprojekt, meil on ettevõte. Väga väike, aga siiski. Mina, mu vend Peeter ja üks töölepinguga töötaja, lisaks vabakutselistest koostööpartnerid, kellele tööd anname. Kuna meid esindav showroom ja müük toimub Milanos, saime kohe COVID-19 pandeemialöögiga pihta – kogu hooaja rahvusvaheline müük jäi ära, lisaks pole õrna aimugi, mis kuidas ja millal taastuda võib. Seepärast tegelesin eriolukorra alguses väga intensiivselt sellega, et koguda infot väikeste isetootvate disainiettevõtete kahjude ja vajaduste kohta ning et teha ettepanekuid valitsusele, kuidas saaks aidata loomeettevõtetel ellu jääda. Näiteks USA-s on moeettevõtete eest seismise initsiatiivi ette võtnud disainer Tori Burch.

See on väga valus teema, et loomemajandus on meil täpselt kultuuri ja majanduse vahel hallis alas. Majanduse jaoks on see nii väike osa, et keegi ei võta tõsiselt, kultuurimaailma jaoks on disain jällegi äri. Kõik ettevõtted on väikesed, oluline on mõista seda lisandväärtust ja kuvandit, mida disain loob. Samas hetkel on seis selline, kus meie ettevõte näiteks ei käi EAS-i väikeettevõtete toetusmeetmete alla, sest käive on suurem kui määratud 100 000 €.

See on totaalne absurd, et suure lisandväärtusega, riigi mainet loov ja peamiselt eksportiv mikroettevõte on nii-öelda liiga hea oma tulemuste poolest, et keerulist hetke üle elada.

Ma ei saa aru, kuidas on nüüd järsku mikro- ja väikeettevõtja määratluse piiriks 100 000 € käive?

Lisaks on see kriis teravalt tõstatanud ka ühe teise teema, nagu põllumajandusest selgus. Mina väga hea meelega looks rohkem töökohti. Võtaks tööle häid õmblejaid, käsitöölisi. Aga häid oskustega inimesi lihtsalt pole, kõik on hõivatud. Minu poolest võiks nad vabalt tulla väljast. Kui me siin Eestis loome seda lisandväärtust kellegi väljast tulnu oskustega, sest siin ei ole kohalikke inimesi, kes seda teeks – siis mis selles halba saab olla? Tekib hoopis küsimus – kas me peaks siis hoopis ise sinna minema, kus neid töötajaid on?

Lisaks, kui nüüd jäävad paljud loomemajandusettevõtted kuskile halli alasse ja lähevad eriolukorra tõttu pankrotti, siis mis me teeme? Pankroti korral ei ole lubatud kolm aastat majandustegevust alustada – kaotame andekad inimesed mitmeks aastaks ettevõtlusest? Taaskord tekib mõte, et võib-olla peaksime siis liikuma sinna, kus disaini hinnatakse, riikidesse, kus hinnatakse seda lisaväärtust, mida disainer riigi kuvandile loob.

Selline isetootvate disainerite ja loomemajanduse aeg algas peale eelmist kriisi, kui inimestel ei olnud enam tööd suurtes ettevõtetes ning hakati midagi ise tegema. Samal ajal tekkisid ka esimesed start-up’id. Ja täna on seis selline, et IT-l on oma minister, loomemajandusel ei ole. Olukord oleks kindlasti parem, kui ka loomemajandusel oleks ministritasemel esindaja.

Kui soov ja surve on toota keskkonda säästes ja luua unikaalseid esemeid, siis ei saagi luua nii palju käivet kui 500 programmeerijaga IT-firma.

Jah. Me lihtsalt loodame klientidele, kes saavad aru, et praegu ei ole aeg osta odavaid asju. 

Kui ma ise endale midagi teen või soetan, siis see lihtsalt meeldib mulle nii väga, et ma tahangi seda tihti kanda. Mitte korraks võtta ja siis jätta. See asi peab olema kvaliteetne.

See mõte, et on vaja mingi paus teha, oli meil tegelikult juba varem, aga ei osanud arvata, et see niimoodi tuleb. Olen jõudnud arusaamisele, et lihtsalt midagi järjest toota – sellel ei ole mõtet, see ei kütkesta üldse. Midagi on vaja muuta.

Seepärast on praegune aeg olnud eriline, kuigi päevad on tööd täis ja puhkust küll pole olnud. Lihtsalt kohtumistest ja reisidest vaba aeg on andnud võimaluse olla täiesti üksi, jõuda mingi sisemise rahuni. Paastusin just 14 päeva ja selline kogemus aitab kõrvale jätta kõik ebaolulise, jõuda tuuma ja sisemiste vastusteni. Ja nii on ka lihtsam otsuseid teha, kui suudad asjadele rahulikult vaadata. 

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (124)