Kai Lobjakas: kriis paneb kodukeskkonda ümber hindama

Kai Lobjakas. Foto: Rene Suurkaev.

Disain ümbritseb meid nii argielu toimetustes kui ka kodus, kus tänavu oleme veetnud tavapärasest enam aega. Mida tähendas käesolev aasta disainivaldkonnale? Mis iseloomustab Eesti tänast disaini? Disaini ja tarbekunsti erinevustest, disainist ettevõtluses, jätkusuutlikkusest ja koroonapandeemia mõjust disainile tegi Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi juhi Kai Lobjakasega juttu Edasi kaasautor Iiris Viirpalu.

Küsiksin kohe muuseumi uue püsiekspositsiooni kohta. Oled nii muuseumi juhataja kui ka äsja avatud ekspositsiooni kuraator. Milline kontseptsioon või taust on näituse taga?

Taustal on disaini kogumine, millega muuseum on tegelenud viimased 20 aastat, ja selle aja jooksul on see alles teine püsiekspositsioon. Muuseumi seisukohast on see kõik küllalt värske. Veidi varem on praeguses ekspositsioonis demonstreeritu olnud integreeritud ka tarbekunsti juurde. Kolm aastat tagasi avasime tarbekunsti ekspositsiooni, nüüd disaini oma ja sellega tõmbame valdkondadele mõneti piiri vahele. Aga range piiri tõmbamine pole kindlasti eesmärk, sest disaini ja tarbekunsti saab vaadata eraldi, aga üleminekukohti või kattuvusi on palju.

Tarbekunsti nähti nõukogude aja alguses toetava valdkonnana, mille kaudu tagada tootele parem kunstiline kvaliteet. Meil on võimalus näidata muuseumi kogu, mida me ise peame suureks väärtuseks, hoolimata kogumise lühikesest perioodist Eesti kontekstis. Tegu on omamoodi kokkuvõttega sellest, mida on õnnestunud muuseumisse koguda, ja kogumine on sealjuures käinud suuresti tagantjärele. Näitus on üles ehitatud ajaliinile, oleme keskendunud kaasajale ja 20. sajandile.

Sõnaga “tarbekunst” ja nõukogude ajaga seostub minul tööstus. Tänapäeval tundub disain aga veidi elitaarse valdkonnana: kellelgi on disainmööbel või konkreetse disaineri kott. Kuidas neid erisusi selgitaksid?

Disaini tähendus ajas muutub. Mulle meeldib lähenemine, et tähenduskihte tekib olemasolevale juurde. See on huvitav tähelepanek, kuna muuseumi perspektiivist näeme tarbekunsti unikaalsena, mis oli pigem näitustel eksponeeritud ja erinevalt masstoodangust jõudis lõpuks muuseumisse. Nii tähistas see tollal omamoodi elitaarsust: seda ihaleti, aga kodudesse see ei jõudnudki. Need olid päriselt “eluta” asjad, mida ei saanud näitusesaalis katsudagi. Kodudes oleks nende saatus olnud teine.

Sõjajärgne idee tarbekunstist oli olla aluseks, mille kaudu saaks muuta argipäeva esteetilisemaks, rikkamaks ja mitmekesisemaks. Seda püüti nõukaaja algses loosunglikkuses – viia kunst rahvani  – teostada, aga see idee sellisel kujul paraku ei teostunud. Selle kõrvale tekkis tol perioodil aga tööstuskunst, mis on see, mida me kõik praegu tarbeesemetena tunneme ja disainina käsitleme.

Kõik need täppidega kuivainepurgid ja morsiklaasid?

Jaa! Kogu see materjal, mis meid kodus ja ka avalikus ruumis ümbritses. See oli muuseumi kogus pikka aega valge laik. Ka siinses kollektsioonis esindatud autorite loomingu teist poolt – tööstusesemeid – ei olnud. Heaks näiteks on Anu Soans, kes osa oma elust kujundas tegelikult tööstuslikult toodetud keraamikat. See kõik on nõukogude ja varasema vabariigi aja spetsiifika: saadi kunstniku diplom, aga reaalsuses lahustuti süsteemi, tööstuses muutus kunstnik enamasti anonüümseks. Minu jaoks ongi põnevaim osa sellest tööst leida üles taolisi kilde, panna kokku pilti, kes mida kuskil tegi. Me  koondame disainiajalugu, mis on meil olemas, aga millest teame vähe.

Soovime panna autorid ja loomingu kokku viisil, et kohalik pärand oleks parimal kujul väärtustatud.

On tore näha, et täna väärtustatakse tarbekunsti ja disaini teistmoodi ja rohkem. Ühtpidi tuntakse ära asjad, mida ollakse näinud, aga saadakse teada muustki. Rääkimata Tarbeklaasi buumist laiemalt.

Nooremat põlvkonda huvitab kindlasti ka perspektiiv, et nende jaoks on see kõik uus, nad ei mäletagi neid esemeid. 

Kindlasti tuleb arvestada ka generatsioonide vahega. Loodame oma tegevusega tuua laiemasse avalikusesse ka teadmist kohalikust pärandist ning disainist kui sellisest.

Liigume tänapäeva. Millest tänapäevased disainerid oma töös eelkõige lähtuvad? Viimastel aastatel on juttu olnud kasutajakogemusest, disainmõtlemisest, jätkusuutlikkusest ja muudest märksõnadest. Kuidas sina tänast disainipilti näed?

Tänane, kaasaegne disainipilt näitab, et tegevusväli on laienenud. Senised tegevused jätkuvad, aga praktikaid on tekkinud juurde, kaasa arvatud neid, mida nimetasid. Lisaks mööblile, keraamikale on arusaam disainist laienenud. Kõik köögid on ju disainköögid. Tehakse edasi asju, linna- ja kodumööblit, aga ajas on toimunud ka kontseptuaalsed muutused. Tänapäevane disain on väga mitmetahuline. Taolisi uusi praktikaid, mis on pigem protsessid kui esemed, on ka keerukam näidata.

Reet Ausi vanadest teksadest kootud vaip.

Hea näide kohalikul maastikul on Reet Aus, kelle agenda on suuresti midagi muud kui rõivad lõpptootena, kuigi tema tegevus kanaliseerub rõivastesse. Aga siiski teisiti kui kollektsioonipõhise hooajalisuse rütmis. Tema tegeleb jätkusuutlikkuse ja oma valdkonna valupunktidega.

Samuti Innovatsioonitiim – uus rakuke Riigikantselei juures, mis vaatab läbi siinseid avalikke teenuseid, süsteeme ja analüüsib neid, kaasates ka ekspertiisi oma ala spetsialistidelt eesmärgiga neid teenuseid ja süsteeme kasutajasõbralikumaks ja inimkesksemaks muuta. Kolmele tuumkompetsentsile, mille seas ka disaineri oma, kaasatakse vastavalt projekti vajadusele lisaks teisi eksperte. Nad on võrdlemisi vähe tegutsenud, aga tänase seisuga juba auhinnatud. Üks nende põnevamaid projekte on “rahunemispeatus”, mis seisneb kiiruseületaja “karistamises” sellega, et temalt võetakse ära aeg, mitte raha. Kiirust ületanud juht peab siis lihtsalt ootama ja rahunema. See on hea näide praktika muutusest väljal, kus oluline roll on ka disainil.

Kaasaegne praktika ei ole sageli seotud projektidega, mis jõuaksid traditsioonilise disainiajakirja kaante vahele. Need on kuskil taustal toimimas. Taolised teemad on üsna värsked ja usun, et paari aasta pärast saamegi täpsemalt vaadata, kuidas projektid, nagu efektiivsem prügi sorteerimine, on tööle hakanud.

Eestis on disaini teadvustamine teisest ühiskondlikust korrast tulnuna võtnud aega. Meie eripära on aga see, et oleme lühikese ajaga järele võtnud ja väga suuri samme teinud.

Disainikeskuses toimis mõnda aega disainibuldooseri programm, kus viidi kokku tootjad ja disainijuhid eesmärgiga panna ettevõte mõistma disaini vajalikkust. Ikka selleks, et olla mõjusam ja saada paremaid tulemusi. See on olnud toetav programm, kus on võimalik näidata tootjatele, miks disainist kasu on. Lääne- ja Põhja-Euroopas on elementaarne, et disainer on pidevalt kaasatud. Meil on arusaadavalt läinud aega näitamaks, et meil on olemas õppinud spetsialistid. Ka sellest sõltumatult on disainerite kaasamisel märkimisväärseid tulemusi on. Heaks näiteks on siin nii mitmed mööbliettevõtted kui ka Cleveroni pakiautomaadid või kohalik vannitööstus. Tulemus saab oluliselt parem, kui protsessis osaleb keegi, kes suudab kogu protsessi ette ja läbi mõelda ka disaini perspektiivist.

Kas globaalsel tasandil tuleb disaini põhiimpluss praegu ettevõtlusest ja innovatsioonist ning on seotud ettevõtjatega?

Ma arvan, et tänaseks on see paljuski raam, mis juba toimib ja annab disainerile ka võimaluse. Neid näiteid on juba ka, kus disainer ei ole algataja, vaid vastupidi. See on olnud ka mitmete aastate eest Eestis algatatud projektide eesmärk, et need praegu toimiks. Näiteks e-riik ja sellega kaasnevad lahendused, mis on andnud disaineritele võimalused olla kaasatud.

Kindlasti annab sellest tunnistust ka see, mida õpetatakse koolis, kus on rõhud. Eesti Kunstiakadeemias on aastate jooksul lisandunud tootedisaini kõrvale erialana näiteks “Interaktsioonidisain”. Samuti ühisõppekava EKA ja TalTechiga: “disain ja tootearendus”, täna “Design and Technology Futures”. TalTechis saab õppida tehnoloogilisemat poolt, samuti haakub sellega materjaliteadus, mis on muuseas siiani väga edukas rahvusvaheline õppekava. Samuti interaktsioonidisain, mis on EKA-s uus õppekava ja mis kasvas välja graafilisest disainist. Need on uued suunad, kus on näha, mida on tegelikult maailmas vaja.

90ndate aastate staardisainerite aeg on läbi. Disainerid lähevad praegu osalema meeskondadesse ja protsessidesse, kus nimi ei ole enam nii oluline ja töötatakse koos. Disaineri oskusteave on välja peale läinud.

Kui tihedalt on praegu disaini ja uudsete lahenduste väljatöötamisel päevakorras keskkonnakriisi võimalike lahenduste küsimus? Kas selles suunas tegutsetakse aktiivselt?

Stella Soomlais stuudio.| Foto: Disainiöö

Laiemalt muidugi – rahvusvahelisel tasandil ollakse hästi teadlikud. Ma loodan, et ma ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et Eesti puhul tundub, et see ei ole meie disaini esimene teema. Prügi sorteerimise näide on ikka, samuti Innovatsioonitiimi näide, kus vaadatakse küsimusi ja probleeme süsteemsemalt, ja ma usun ka, et õpetamisel on kaasaegsete teemadega tegelemine elementaarne. Probleem on globaalne, aga näiteid, kuidas see on otseselt kohalikule tasandile toodud, on veel vähe. See eeldab ka mingite suurte struktuuride olemasolu, mis seda toetaksid. On disainereid, kes on ettevõtjad, kes on ise loonud ettevõtte, loovad disaini, ise ka turundavad ja juhivad ettevõtet, teevad kõike ise. Stella Soomlaisi näide on hea ringmajanduse kontekstis. Tema põhimõtteks on kujunenud, et toodet saab vajadusel ümber teha.

Eesmärk ei ole enam toota kogu aeg juurde, vaid olla jätkusuutlik selles, mida juba teed, ning kutsuda tarbijat üles ökoloogilist jalajälge vähendama, et inimesed mõtleksid, mida nad üldse vajavad ja kas saaks targemalt tarbida.

Viimane aasta on olnud üsna tavatu ja veider igas valdkonnas. Muutusi on palju, töötamine ja õppimine on suuresti kolinud kodudesse, üles on seatud kodukontorinurki, otsitud uusi lahendusi ja nii edasi. Mida kogu see kriis on disainivaldkonnale ja disaineritele kaasa toonud? Millised on olnud esmased tendentsid?

Uue olukorra alguses olid ootused isegi suuremad. Kõik on ju arusaadavalt seotud majandussüsteemiga. Eks hackathon’e korraldati, aga võib-olla ma ise ei ole kõige suurem kiiretesse lahendustesse uskuja. Ma arvan, et paljud asjad ja teemad vajavad suuremat ja pikemat läbimõtlemist. Paljud protsessid peatusid, tööd ei saanud lihtsalt teha.

Hea näide on aga EKA tudengite poolt välja töötatud visiir, mis osutus kohalikus kontekstis oluliseks, kuna jõuti mudelini, mis läbis testid ja võeti PERH-is kasutusele. Oli tore näha, et seda rakendati. Ma ei ole kohalikus plaanis väga suuri lahendusi tähele pannud. Igal pool on meil aga desojaamad jalale pandud. Algul oli küsimus, kuidas me nüüd kogu aeg pudel taskus ringi liigume, kas paneme vöö peale või kotti või… Nüüd pole enam vaja, sest igal pool saab vahendi endale käe peale.

Pikem kodusolemine ja isolatsioon võib tähendada ka seda, et inimene hakkab end ümbritsevat keskkonda ümber hindama. Kui töökeskkond muutub kodukeskkonnaks, siis hakkad ju rohkem vaatama, milline see ruum on. Kindlasti hakkavad paljud asjad häirima, silma torkavad mõttetud esemed, aga ka see, millised on lemmikesemed – kuidas kellelgi. On aga eriline, kuidas kõik üle maailma mõistavad olukorda samamoodi.

See, et me kõik oleme enam-vähem sarnaselt luku taga, veidral moel ühendab meid. Praegune olukord paneb paratamatult ümber mõtlema, mida sa tahad ja vajad.

Oluline on, et oleks kohvitass, laud ja tool, et arvuti töötaks… Hakati ka oma asju ja rõivaid sorteerima, avanesid kodused fotoarhiivid. Oma elu organiseeriti sundolukorras teisiti. Ma arvan, et sellest perioodist ja kogemusest inspireerituna on projekte veel tulemas. Praegu oleme alles selle kõige sees. Välklahendusi ei ole kohalikus plaanis nii palju täheldanud.

Taolist demokratiseerunud disaini on meil pigem vähe. Nagu enne ütlesid, tundub disain suuresti elitaarse ja eksklusiivse valdkonnana, mis vajab raha. Visiir aga muutus laiatarbekaubaks ja argireaalsuseks. Varasem parim näide Eestis on Veiko Liisi disainitud volditud piimapakihoidja, mida ei  saanud üksnes disainipoest, vaid mida sai soetada ka supermarketi piimaleti juurest. Juba asjaolu, et seda müüdi seal paari euroga, on äge. Tegu oli regioonispetsiifilise tootega, kuna kilepakke enamikus riikides ei olegi. Sellist disaini argiellu sulandumist ongi väga vaja.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (41)