“Mul on nii üksluine elu,” kurdan Kailile, kui olen juba pool tundi arvutis tühja ekraani piielnud, otsides pingsalt mõtet, millest sel korral Edasile kirjutada.
“Minu elu on seotud ainult kunstiga,” jätkan kurtmist ning tunnen, kuidas emotsionaalne süütenöör juba säriseb. “Ja ma ei ole jõudnud isegi ühelegi teisele näitusele peale nende, mida oleme ise korraldanud,“ tuleb mul nagu püssitorust. “No vaata ümberringi… kõik on kunst, ma ei saa tänu Kadrile isegi uksi enam lahti teha, ilma et mõtleksin, kas see on eesmärk või ettekääne,” vahutan juba pigem omaette, sest näen silmanurgast, et Kaili ei viitsi minu emotsioonidega kaasa tulla.