See on lugu suurest sõprusest, selle algusest ja lõpust. Sõprusest, mille tegi unikaalseks asjaolu, et see kasvas välja õpilase ja õpetaja suhtest. Lugu sai kirjutatud peamiselt autori enda tarbeks. Avalikuks sai see tehtud Urmas Purde mälestamiseks ning tema elu tähistamiseks.
Kui tahad surma mitte karta – ja hästi surra –, pead hästi elama. Kui tahad elada igavesti, pead puudutama teiste elusid. Need read on sobivad alustama meenutust ühest erakordsest mehest, keda mul oli au lähedalt näha ja tunda. Mehest, keda tohtisin ligi kakskümmend viis aastat oma parimaks sõbraks pidada. Jutt käib Urmas Purdest – inimesest suure algustähega.