Kanuti Gildi SAAL-is esietendus mais kaks noorema põlvkonna koreograafide lavastust: Netti Nüganeni “Müüt: päeva äärel” ja Johhan Rosenbergi “traps”. Mõlemad on õppinud Amsterdamis, SNDO-s (School for New Dance Development).
Lisaks Nüganenile ja Rosenbergile on Eesti etenduskunsti väljale aktiivselt sisenenud sama kooli lõpetanud Jette Loona Hermanis, Maria Metsalu ja Tea Teearu. SNDO koolkond on sõõm värsket õhku, moodustades omavahel erinevaid koosseise, võimestavad nad üksteist ja mõjuvad siin skeenel jõuliselt. Urmas Lüüs on Sirbis iseloomustanud nende käekirja eksperimentaalse, mängulise ja uuenduslikuna ning kiidab nende võimekat kehakeelt. Tummisuse ja valdavuse poolest võib neid nimetada lausa meie teise laine koreograafideks. Esimene laine tuli esile koos Kanuti Gildi SAAL-i algusega 1990ndate lõpus, kuhu kuulusid Raido Mägi, Merle Saarva, Mart Kangro, Krõõt Juurak, ZUGA ühendatud tantsijad jt. Vahepeal on esile kerkinud küll tugevaid koreograafe (Karl Saks, Kärt Tõnisson, Ruslan Stepanov, Sveta Grigorjeva, Siim Tõniste, Üüve-Lydia Toompere, Alissa Šnaider, Sandra Z jt), kes veidi harvem lavastustega välja tulevad, kuid nad ei ole töötanud niivõrd kollektiivselt, et saaks neid nähtuseks kokku köita.
Kaja Kann
Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (60)
