Kristjan Port: tantsides targemaks?

Foto: Unsplash

Aju tahab endale rohkem kui ükski teine kude. Peas asuv paar protsenti keha massist küsib endale umbes veerandi kopsude abil omandatud hapnikust ja teist sama palju söödud süsivesikutest. Samas paistab, et aju pakutav teenus pole alati serveeritud kulu väärt. Näiteks veab peaaine eksamite ajal alt, palgatöös ei paku välja parimaid lahendusi, inimeste mõistmisel võib saata kihvtisele eksiteele, teinekord vaevab mingite ideedega jne. Niipea kui keha püüab isekat osa toidu või hapniku varustamisega ahistada, muutub too õelaks, asub kamandama ning piinab ebamugavustunnetega.

Mõistetavalt püüab osa inimkonnast aju oma kontrollile allutada. Pikaajalise proovimise tulemusel on avastatud kuidas valvsat kude õnnestub mitmesuguste ainetega suunata keha unustavale meelehea rajale. Samuti teatakse mõndagi selle rahustamisest ja osatakse isegi uinutada. Ent ilmselt kõige levinuma soovina püütakse aju kohvi abil tööle meelitada. Või vähemalt sellest osa võtma. See ajatu lootuse ja reaalsuse tants jääb enamasti teise osapoole tuju kadumise tõttu pooleli. Kusjuures tantsu metafoor on kohane, aga sellest hiljem.

Ergutid aju ja keha allutamiseks

Paistab, et ajule ei anta rahu. Pigem vastupidi. Auväärne teadusajakiri Nature esitab andmeid kasvavast trendist, milles aju püütakse tööle sundida mitmete rohtude ja ergutitega. Tegemist on ülemaailmse nähtusega. Mõnedel territooriumitel on kasv kiirem ja hüppeliselt lisandub inimeste arv, kes loodavad leida arstimitest tuge mentaalsele võimele.

2015. aastal korraldatud globaalses ravimite kasutuse uuringus küsitletud pea kaheksakümne tuhande vastaja seas oli enim nn farmakoloogilise kognitiivse võimestamise kasutajaid ameeriklaste seas. Sel eesmärgil oli ravimeid tarbinud umbes iga viies ameeriklane. Küsitluses osalenud Euroopa riikides oli vastav näitaja enamasti mõne protsendi suurusjärku, ehk umbes iga 20-30 täiskasvanu. Aastal 2017. korratud küsitluses kasvas taoliste ainete kasutamise populaarsus ameeriklaste seas poole võrra, jõudes kolmekümne protsendini. Eurooplased püüdsid ilmselt kaugetele eeskujudele järele jõuda, sest mõnes riigis ravimite kasutajate arv mitmekordistus. Näiteks Ühinenud Kuningriigis tunnistas varasema iga kahekümnenda vastajaga võrreldes nüüd juba iga neljas, et oli püüdnud rohtudega vaimset töövõimet edendada. Prantsusmaal kasvas vastav näitaja igast kolmekümnendast iga seitsmenda vastajani.

Riigiti esineb kasutajate absoluutväärtustes erinevusi, aga trend paistab kõikjal sarnane – anna ajule tööülesannetega toimetulekuks näiteks tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire (inglise k. ADHD) jaoks mõeldud ravimit.

Uuring kajastas arsti poolt väljakirjutatavad ravimeid. Kirjeldatu on osa suuremast jäämäest, mille põhimassi moodustavad katsetused lugematute muude lubadusi täis ainete ning meetoditega. Ühiseks tunnuseks on inimlikud katsed keha oma soovidele allutada. Lahendusena nähakse millegi kasulikuks peetava ostmist. Ostmiseks peab loomulikult rohkem tööd tegema ja end kurnama. Seega on tegemist omal jõul areneva nõiaringiga.

Olgu aju teemaga paralleelse näitena püüdlused allutada ülekaal ravimite maailmale. Protsessi tulemusena muutub enamasti sotsiaalne probleem meditsiiniliseks ülesandeks, mille lahendamine ei kõrvalda ülekaalu sotsiaalset alget. Küll aga suurendab ühiskondlikke kulutusi ja suunab tegelema vale ülesande lahendamisega. Näiteks kirjutati kümnekonna aasta eest Inglismaal ülekaalu kontrolliks ravimeid 88 000 inimesele. Need olid arstimid, mis vähendasid isu või toitainete imendumist. Raha kulus 47 miljonit naelsterlingit (ca 60 miljon Eur).

Kasu on vaataja silmades, sest tänaseks on pooled Briti täiskasvanud ülekaalulised. Isu langetavate ravimite efekt on tagasihoidlik. Näiteks langetas uuringutes populaarne ravim kehakaalu 40 kuu jooksul 4kg. Seda on sama palju kui langes kaal kolmandikul ravimi asemel platsebot saanutel. Kuid ravimite kasutus kaalulangetamise eesmärgil jätkab kasvamist. Aastal 2006 ületas ülekaaluliste arv (1 miljard) esmakordselt maailma alatoitlustatuid (800 miljonit). Kas see on halb ravi või hoopiski midagi muud?

Tantsides targemaks

Võiks ju arvata, et inimesed ja eriti lapsed on üha haigemad. Seda hoolimata nn arenenud ühiskonna staatusest ja vähemalt poliitilises sõnastuses elujärje jätkuva paranemise kiuste. Näiteks hinnati Saksamaal, et mõne dekaadiga suurenes tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsusega laste diagnooside arv ligemale 400%. Sealse tervisekindlustust vahendava ettevõtte andmetel kasvasid kümne aastaga nimetatud probleemi ravikulud üheksa korda ja dooside suurus keskmiselt 10% aastas. Ülemaailmsetes analüüsides tõdetakse, et probleemi diagnoos ja ravi on väljunud kontrolli alt.

Kes siis peaks olukorda kontrollima? Tõenäoliselt mõistus.

Aga mida sellelt nõuda, kui talle on antud halvustav diagnoos. Enamasti ise enda, Google’ või sotsiaalmeedia poolt. Samast kohast leiab „ravi“ ja muud seonduvat informatsiooni, mille sisuks kipub olema idee, et probleemide lahendus peitub nagu juba mainitud lubadusi täis ainete ostmises. Äriideena suurepärane strateegia, sest kasutusel olevad ravimid ja muud rohud osutuvad enamasti ebaefektiivseteks. Äratundmisele kulub aega ja siis on paras aeg pakkuda asemele midagi uut. Eelistatakse tegeleda sümptomitega, mitte probleemi põhjustega. Miljonid lapsed on tõestuseks, et ADHD ravimid nende hindeid ei paranda. Ometi nimetatakse kultuuriruumis ajule pakutavat „nutikateks ravimiteks“ (inglise k. smart drugs).

Vaata hommikul enne duši alla astumist tähelepanelikult peeglisse: näed seal oma parimate omaduste ja võimete asukohta. Küsi, kas päeva ja elu valikutega täiendad ja suurendad või pärsid ja kahjustad neid omadusi ja võimeid? Järsku leidub midagi ravimitest paremat? Ehk õnnestub ajule pakkuda midagi, mis sellele tõeliselt jaksu lisab? Midagi, millega see on miljoneid aastaid harjunud koostööd tegema.

Vihje leiab hiljutisest uuringute seeriast, milles USA California ja Jaapani Tsukuba ülikoolide teadlased demonstreerisid lühiajalise, umbes 10 minutilise kõnnikoormusele vastava kehalise töö märgatavat positiivset mõju vaimsele töövõimele. Muuhulgas registreeriti olulist talitlusliku aktiivsuse tõusu aju unikaalses osas, milles on kuni elu lõpuni võimalik ajurakke juurde luua. Arvestades, et nimetatud piirkond seostub õppimisvõime ja mälu kujunemisega, oleks tegemist reaalse aju töövõime paranemisele suunatud protsessiga. Samal ajal on teada, et krooniline stress kahjustab just seda sama aju osa, mille hädad on omakorda seotud Alzheimer’i haiguse kujunemisega.

Juhul, kui inimesed võitlevad keskendumishäirete ja õppimisvõimega ning neid hirmutab Alzheimeri haigus, võiks ravimite asemel tegeleda millegi „mõistlikumaga“. Kasvõi tantsides, sest sellele tegevusele vastavast koormusest paistab piisavat vaimu teravdamiseks. Seda emotsionaalselt toredat ja samas kerget kehalist koormust regulaarselt korrates on alust loota aju heaolu jätkuvat paranemist. Samas sobib ka lihtsalt jalutamine.

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (9)