Nullindate kunsti arvustus. Maria Helen Känd: igasugusesse normaalsusse võiks alati teatava skepsisega suhtuda

Marge Monko (1976). Tableaux II. Sarjast "Uurimusi kodanlusest". 2006. C-print. Eesti Kunstimuuseum.

Oleme nii kaugel, et 1990ndaid aastaid Eesti kunstis on ajalookirjutise ja retrospektiivide vallas jõutud läbi võtma hakata. Juba heidetakse analüütilisem tagasivaatav pilk ka nullindatele, mida ilmestavad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse artiklikogumik “Normaalsed nullindad” (2019) ja Kumu 5. korruse kaasaegse kunsti galerii näitus “Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis” (kuraatorid Eha Komissarov ja Triin Tulgiste).

Taoliste kümnendit raamivate projektide intriig põimub paratamatult selle ümber, mis on kunsti ja ühiskonna vastasmõju ning kas Zeitgeist leiab kunstis peegeldust. Loomulikult pääsevad näituse lõppnimistusse mõnikümmend tegijat ja hulk omal ajal kunstirattaid käimas hoidnuist jääb kokkuvõtetest kõrvale. Kumu näitus toob publikuni teosed toona tippvormis staaridelt (nt Ene-Liis Semper, Jaan Toomik, Marco Laimre) ja tudengid, kellest tänaseks on saanud meie olulisemad kunstnikud (Tõnis Saadoja, Flo Kasearu, Edith Karlson jne).

Maria Helen Känd

Maria Helen Känd on kuraator-projektijuht Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM), kes ülejäänud ajal õpetab keskkoolis ja viljeleb kultuurikriitikat. Edasile kirjutab Maria Helen kunstiteemadel. Loe artikleid (19)