Nullindate kunsti arvustus. Maria Helen Känd: igasugusesse normaalsusse võiks alati teatava skepsisega suhtuda

Marge Monko (1976). Tableaux II. Sarjast "Uurimusi kodanlusest". 2006. C-print. Eesti Kunstimuuseum.

Oleme nii kaugel, et 1990ndaid aastaid Eesti kunstis on ajalookirjutise ja retrospektiivide vallas jõutud läbi võtma hakata. Juba heidetakse analüütilisem tagasivaatav pilk ka nullindatele, mida ilmestavad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse artiklikogumik “Normaalsed nullindad” (2019) ja Kumu 5. korruse kaasaegse kunsti galerii näitus “Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis” (kuraatorid Eha Komissarov ja Triin Tulgiste).

Taoliste kümnendit raamivate projektide intriig põimub paratamatult selle ümber, mis on kunsti ja ühiskonna vastasmõju ning kas Zeitgeist leiab kunstis peegeldust. Loomulikult pääsevad näituse lõppnimistusse mõnikümmend tegijat ja hulk omal ajal kunstirattaid käimas hoidnuist jääb kokkuvõtetest kõrvale. Kumu näitus toob publikuni teosed toona tippvormis staaridelt (nt Ene-Liis Semper, Jaan Toomik, Marco Laimre) ja tudengid, kellest tänaseks on saanud meie olulisemad kunstnikud (Tõnis Saadoja, Flo Kasearu, Edith Karlson jne).

Nii Kumu kui KKEK-i projekti nimest loeme välja, et nullindad olid normaalsed ja mugavad. Isegi kui pealkirjadest immitseb teatavat ajastule omast irooniat, võiks käesolevas arvustuses püstitada ajatu ning armastatud küsimuse – kas mugavuses sünnib head kunsti? Mil määral saame kahetuhandendaid üldse normaalseks nimetada? Toorestelt ja pöörastelt 90ndatelt aastatelt üleminekuna võisid nad ju stabiilsemad olla, aga Eesti pole veel praegugi valmis. Samas, võib-olla olid nullidad tõesti naiivsemad ja normaalsemad kui hetkeolukord?

Maria Helen Känd

Maria Helen Känd on vabakutseline kuraator ja kultuurikriitik, Eesti Kunstiakadeemia magistrant. Tänavu pälvis ta Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Eesti kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu esimest korda välja antud aasta kunstikriitiku stipendiumi. Maria Helen kirjutab Edasile kunstiteemadel. Loe artikleid (11)