Tänavune Jazzkaare avakontsert “Ood metsale” toob esiettekandele Joel Remmeli ning Peedu Kassi ühisteose, mis pühendatud Eesti metsale, selle väele ja hoidmise vajalikkusele. Sel puhul soovisin vestelda Peedu Kassiga, lisaks, ma polnud teda aastaid näinud. Leppisime kokku, et kohtume Viljandis, kui ta tunnid Kultuuriakadeemias lõpevad – ta käib kord nädalas siin õpetamas. Kohtusime Fellini kohvikus. Peedu ütles, et tal on tunnike aega, siis peab rongile ruttama. Kohtusime kella viie teeks. Õigemini, tellisime kakao. Ja Peedu võttis kehakinnituseks pärast tööpäeva veel Ukraina borši.
“Sa pole vahepeal üldse muutunud! Kui vana sa nüüd oledki?” küsisin. – “36!” vastas Peedu muiates. – “See on hea vanus, juba on kogemust, aga ei ole veel energiakadu,” vastasin, teades, mis tähendab olla juba 11 aastat vanem. – “Noh, ma ikka mõnes mõttes tahaksin vahel olla veel see, keda peeti “nooreks ja andekaks”, kes alles oli bändides pesamuna! Nüüd juba avastad, et oled mitmes bändis kõige vanem – see on ikka hirmutav ka, kui meeletu kiirusega aeg läheb! 25-aastaselt said öö läbi teha muusikat ja ei väsinud nii. Vananedes jällegi saad kontsentreeruda rohkem,” mõtiskleb jazzimees.