Reigo Ahven: tsirkust või leiba? Muutused kultuuritarbimises jazzmuusika näitel

Maailm pole kunagi varem pidanud nii järsku muutust läbi tegema kui viimase pooleteise aasta jooksul. Tõsi, pihta ei ole saanud kõik riigid samal ajal ning samas magnituudis, kuid üks tahk ühendab kõiki riike ja rahvaid – COVID-19 pandeemiaga silmitsi olles lõppesid kõikjal meelelahutus- ja kultuurisündmused ning hetkega jäid tööta kõik selle valdkonnaga seotud inimesed ja ettevõtted.

Vaatame kultuuritarbimist veidi kõrgema künka otsast. “Tsirkust ja leiba” on Octavianus Augustuse ajast peetud kaheks konstandiks, mis lisaks maksudele ja surmale on viimased, millest inimestel pääsu on või loobuda tuleb. Kuid “tsirkus” oli tehtud materjalist, mis enneolematule globaalsele (mis sest, et tihti psühhosomaatilisele) tervisekriisile alla pidi vanduma. Ilma saab küll ja see oli isegi ainumõeldav lahendus.

Eriti traagiliseks või õrnale kunstnikuhingele lahtiharutamatuks tegi olukorra üks häiriv puudujääk. Kui keegi päeva pealt pärast aastakümnete pikkust kujunemis- ning pühendumismaratoni kasutuks muutub, oleks ju hea, kui saaks kedagi süüdistada. Aga antud juhul, isegi kui tahaks, tasuks kriitika suunata sellele kehalise kasvatuse tunnis hajameelsust üles näidanud nahkhiirele, kes Wuhani lähistel end kinni lasi püüda. Lehvitanuks see vapper hiireke oma tiibu grammike naksakamalt, oleks hinnanguliselt 11 700 000 000 Ameerikas populaarset dollarit kenasti tuttavat rada pidi edasi keerelnud. Seda luksust meil kahjuks pole, küll aga saame kirjutada artikleid teemal – mis juhtub, kui maailm jääb seisma.

Reigo Ahven

Reigo Ahven

Reigo Ahven on eesti trummar. “Ahvena seiklusjutte Ameerikast” on kolumn, mis edastab tundeid, avastusi, tõdemusi, õnnestumisi ja tõkestumisi seoses Ameerikasse kolimisega, et luua pop-up Philly Joe’s jazziklubi ja Eesti kultuuriesindus New York Citysse. Loe artikleid (6)