Sel suvel sõidan ma Kristjan Randalu maakoju, nende perele külla, juba kolmandat korda. Ja ma ei käi tihti külas. Aga mulle tõesti meeldib nende tasakaalustatud perekond – Kristjan ja tema tõlkijast abikaasa Epp võivad väga elutervelt ka teiste ees vaielda! Elavat suhtlust on tore kogeda! Teiseks on nende lapsed – 5-aastane Ada ja 7-aastane Uku – nii armsad ja hästikasvatatud lapsed ning alati on vahva neid näha, seda enam rõõmustan, et linnalastel on taoline maakoht!
Kolmandaks on paik mulle meeldiv ja tuttav: neis metsades käisin ma ikka seenel, kui seal lähistel elasin. Mäletan ka, kuidas külamehed ühel talvetuisusel päeval Kristjanile pianiinot tassisid. Ning kuidas ma tõin kodust villaseid vaipu, et pianisti jalad soojustamata loomemajas ei külmetaks. Siis valmistas ta ette “Enter-Denteri” projekti – lapsepõlvest tuttava “Entel-Tenteli” töötlusi. Lastelaulust “Hiirejaht” sai seal mahajäetud majas lausa olustikuline – välismaa ülikoolidest kodumaale naasnud pianist püüdis selles Viljandimaa talus tol talvel mitmeid hiiri!
See oli nüüd juba kümmekond aastat tagasi. Kristjanil on vahepeal olnud erinevaid uusi suundi, liikumisi ning mis peamine – tal on nüüdseks pere. Nad puhkavad sellessamas majas, mis on nüüdseks palju soojem, rõõmsam maja, seda enam, et saab sel suvel ka uue katuse. Vanast sammaldunud eterniitkatusest tilgub vihma ajal läbi. Ja vihm toas ei ole tore…