Tõnu Õnnepalu. Kirjanduse vastikusest

Tõnu Õnnepalu. Illustratsioon: Toon Vugts

Kui aus olla, siis ei taha üldse kirjutada. Kohe vastik on. Hakata jälle rääkima, seletama, teha ilusaid lauseid ja tähtsat nägu, nagu võiks sel kõigel olla mõju, nagu võiks see kõik midagi tähendada. Nagu me – siiski! – ehitaksime kivihaaval, sõnahaaval ühte paremat, vabamat, õiglasemat maailma. Isegi kui me seda lootust häbenedes kuulutame pigem allakäiku ja kadu.

Ajaloolised pessimistid on südames suurimad optimistid. Maailmalõpuga ähvardades loodame conjurer le sort, nagu prantslased ütlevad, ehk saatuse ära sõnuda: ei saa ju juhtuda see, mida me kuulutame, milleks oleme valmis! Ja milleks me oleme? Mitte millekski. See ilge sõda niitis jalad alt, enne kui ta üldse siia lähedalegi oleks jõudnud. Minul küll niitis. Noh, ma elan ja tegutsen, ega ma voodi peale kägarasse ei jäänud, aga tunne on, nagu sahmiksin ringi mingi halli, pimeda riide all. Ära ei lämmata, aga hingata ka ei lase. Sellepärast vist tahakski olla ainult õues, õhu käes. Teha füüsilist tööd. See tundub ainsa mõtteka tegevusena. Selles vähemalt ei ole seda salajast vaimset upsakust, mis nii kergelt imbub sisse igasugusesse nõndanimetatud loomingulisse akti.

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (39)