Tõnu Õnnepalu. Kirjanduse vastikusest

Tõnu Õnnepalu. Illustratsioon: Toon Vugts

Kui aus olla, siis ei taha üldse kirjutada. Kohe vastik on. Hakata jälle rääkima, seletama, teha ilusaid lauseid ja tähtsat nägu, nagu võiks sel kõigel olla mõju, nagu võiks see kõik midagi tähendada. Nagu me – siiski! – ehitaksime kivihaaval, sõnahaaval ühte paremat, vabamat, õiglasemat maailma. Isegi kui me seda lootust häbenedes kuulutame pigem allakäiku ja kadu.

Ajaloolised pessimistid on südames suurimad optimistid. Maailmalõpuga ähvardades loodame conjurer le sort, nagu prantslased ütlevad, ehk saatuse ära sõnuda: ei saa ju juhtuda see, mida me kuulutame, milleks oleme valmis! Ja milleks me oleme? Mitte millekski. See ilge sõda niitis jalad alt, enne kui ta üldse siia lähedalegi oleks jõudnud. Minul küll niitis. Noh, ma elan ja tegutsen, ega ma voodi peale kägarasse ei jäänud, aga tunne on, nagu sahmiksin ringi mingi halli, pimeda riide all. Ära ei lämmata, aga hingata ka ei lase. Sellepärast vist tahakski olla ainult õues, õhu käes. Teha füüsilist tööd. See tundub ainsa mõtteka tegevusena. Selles vähemalt ei ole seda salajast vaimset upsakust, mis nii kergelt imbub sisse igasugusesse nõndanimetatud loomingulisse akti.

Tugev pluss on veel see, et õues puid lõhkudes ei saa uudiseid lugeda. See kompulsiivne uudistekugistamine on tolle ilge sõja üks (kuigi väiksemaid) ilgeid tagajärgi. Mida me neist otsime? Lootust? Julgustust? Et kangelaslik Ukraina kägistab paljaste kätega Kremli timuka surnuks ja saadab tema jumalakartmatu Kirilli koos oma viirukipannidega igaveseks ajaks Patmose koobastesse pattu kahetsema? Ühesõnaga, pigistame silmad kinni ja ootame, et see läheks üle. Teatav usutavus on siiski vajalik ka enesepetjale ja ma pean ütlema, et Eesti uudiseid ma hästi enam tarbida ei suudagi, need tekitavad oma kohe saabuva võidu fanfaaridega juba pigem meeleheidet. Muidugi on ukrainlaste surmapõlgus ja enesesalgamine magusaks kinnituseks, et inimesel on siiski mingit lootust. Aga mis võimalust neil on? Putin ei saa võita, sest tema asi on niivõrd jälk ja vale ja kogu tema vene värk sisemiselt sama mäda kui alati. Aga kuidas saab võita Ukraina, kui tema linnad ja tehased ükshaaval kauglastavate rakettidega maatasa tehakse, sellal kui Venemaa majadele ega vabrikutele pole veel ühtegi pommi kukkunud? Sanktsioonid? See meie arg ja alalhoidlik katse võita sõda ilma sõdimata (ja mis mul selle vastu öelda on: läheksin ma sõtta?)… Ma ei usu, et need kuulsad sanktsioonid lähema aasta perspektiivis oluliselt vähendaksid Venemaa võimet Ukrainat hävitada. Vene leiva- ja pommitehased töötavad nagu muistegi, põllumehed lähevad kevadkülvile justkui kõige sügavamal rahuajal ja kodumaale puhkama saadetud sõdurid saavad magada õiglase und, kartmata, et Ukraina rakett nad nende kasarmus või sanatooriumis une pealt ära tapab. Jõud on endiselt nii ebavõrdsed, et lihtsalt nutma ajab. Aga mis see nutmine aitab. See on küll viimane asi, mis aitaks.

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (27)