See näitus peaks olema risti tee peal ees kaubanduskeskustes, kinodes, koolides, ööklubides, rahvamajades, sest selline näituseelamus parandab oluliselt publiku elukvaliteeti, nagu head kultuurielamused ikka.

“Kas te olete oma kohaga rahul?” küsitakse ühes populaarses lavastuses. See on küsimus, mis närib paljusid meist. Pigem ei. Väga rahul kohe kindlasti mitte. Mida peaks aga vastama inimesed, kellele kohta justkui polekski ette nähtud? Kui oma kohta ei leia mitte üheski saalis, majas, linnas ega riigiski? Maailm oleks nagu välja müüdud. Dokfoto Keskuses avatud, Soomes elava poola fotograafi Aleksandra Lemke näitus “Meist” uurib, kuidas sel juhul oma kohaga rahul olla.

Et enamuse meelest on valge nahavärviga ja mõnevõrra jumekama inimese vahel suur erinevus, on meile meenutatud alates 24. veebruarist iga päev, iga tund. Näiteks meie vahva vennasrahvas Ungarist, kes alles äsja ehitas 175 kilomeetrit pika ning neli meetrit kõrge tara immigrantide eemal hoidmiseks, võtab neid nüüd avasüli kümnetes tuhandetes vastu. Iseenesest on see ju suurepärane, taoline õudne suhtumine pidigi lõppema. Ja nad pole ainsad. Ida-Euroopa on üleöö muutunud. Aga mida see meist räägib? Sest räägib see fakt ju midagi meist, mitte põgenikest, kes otsivad oma kohta siin maailmas täna samamoodi kui viis, kümme või kakskümmend aastat tagasi. Kohta, kus elada oma pere ja lemmikloomadega, käia tööl ning trennis, teha täitsa tavalisi asju. Mõtlemata iga päev oma rahvusele, päritolule – võis siis soole, seksuaalsusele. Igal juhul mõtlemata oma turvalisusele.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (241)