Arno Rafael Minkkineni fotol “From the Shelton, Looking East” (2005) ilmuvad pildi külgedelt pikad paljad käed ja näib, et need rebivad kaks pilvelõhkujat laiali, nagu tõmbaks lahti kardinaid, et tuua nähtavale nende taha peidetud avar vaade üle New Yorgi.

See pole ainus lummav vaade maailmale Fotografiskas avatud näitusel “Kakssada aastaaega”. Minkkineni tööd tõmbavad üksteise järel magnetina enda juurde, enamusele pikalt kättesaamatud olnud vaated kolmekümnest eri riigist üle maailma on nii lummavad. Ometigi ei ole see fotonäitus kohe kindlasti reisifoto näitus, ega ole kindlasti ka aktifoto näitus, ehkki härra Minkkinen – kes Tallinnas näitust avamas käies nimetas ennast väga-väga häbelikuks inimeseks – on enamusele fotodest sättinud ka iseenda ja seda alati ihualasti.

Saalis ringi jalutades muutuvad vaated pidevalt, Minkkinen saab rutiinselt maastiku osaks, ühendades keha ja looduse kõige sürreaalsematel viisidel (ning tihtipeale ka kõige sürreaalsemates kohtades maailmas). Tema suhe loodusega on väga intiimne – Minkkinenist saab keskkonna põline element, ta sulandub sellega täiesti üheks, muutudes soovi korral kiviks või puutüveks. See näitus räägib inimesest kui looduse osast, veel säilinud võimalusest sulanduda üheks loodusega, millest me veel lootusetult eemaldunud ja võõrdunud pole.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (245)