Peale keskkooli lõppu läksin õppima rahvusvahelisi suhteid. 18-aastane mina ei osanud eriala nime tagant näha selle argipäeva: ükskõik, mis oli tunniplaanis kirjas, rääkis ikkagi iga õppejõud sõjast, rünnakutest, tapmisest.
Teisel poolaastal võtsin vabaainena juurde 20. sajandi kirjanduse. Esimese loengu esimese lausena küsis õppejõud: “Milleks meile kirjandus, miks me loeme mingeid vanu lugusid?” Esimese rea keskel oli mul käsi kohe püsti: “Sest inimloomus ei muutu, pole midagi uut päikese all, ning inimesed – nii üksikute kui gruppidena – kordavad samu vigu aina uuesti, ning nii on iga lugu ajaloos meile päevakohane ka täna.” (Pärast loengu lõppu võttis õppejõud mu käekõrvale, marssis mu dekaani juurde, ja lasi mul eriala vahetada.)