Peep Jahilo. Kui sõna ei löö, ei aita ka kaigas, ütles Sokrates

Illustratsioon: Toon Vugts.

Tänases ajas on hea iga pealkiri, mis lugema kutsub. Sageli ei loetagi pealkirjast edasi. Kuigi sõnast oleneb palju.

See, et sõnal on suur jõud, on aja jooksul üha enam ja enam selgeks saanud. Esmakursuslane lähtus peamiselt oma keskkoolitasemest, olematust elukogemusest ning loetud raamatutest, mille hulk filoloogihakatise puhul ei olnudki ehk kõige väiksem. 40 aastat hiljem on see arusaamine jõudnud pisut areneda.

Hiljuti oli mul vaja leida mõningaid meelest läinud fakte 30 aasta tagusest ja ka veidi veel varasemast ajakirjandusest. Lugesin ja üllatusin, kuivõrd on ajakirjanduslik sõnakasutus isegi meie eluea jooksul muutunud. 70–80ndate kuivad, igavad, stampsed ning kantseleilikud laused. Kes neil aastakümnenditel oma sõnakasutuse omandasid, teadsid ka, kuidas seda stiili vajaduse korral kasutada. Vajaduse korral, rõhutan. Või siis 90ndate stiil, mil oli valitsev teatud anarhia, nii nagu ühiskonnaski. Kasutama hakati laiast ilmast tulnud sõnu, mille tegelikku tähendust siis veel vaid aimati, aga täpselt ei teatud – kuna puudus isiklik kokkupuude paljude asjade ja nähtustega. Ka maitse oli veel arenemise järgus, mida sobis kuidas öelda – see tuli aja jooksul. Tänase päeva sõnad tunduvad harjumuspärased, kuid eks paarikümne aasta pärast üle lugedes on pisut kummalised needki. Samamoodi nagu täna mõistame hukka teatud käitumisnorme, mis aastakümneid või -sadu tagasi olid normaalsed, kuid tänaste hinnangute kohaselt ebasobivad. Aga las iga asi jääb omasse aega ja konteksti.

Peep Jahilo

Peep Jahilo

Peep Jahilo on Riigikogu Kantselei direktor. Varasemalt töötanud välisministeeriumis, Presidendi Kantseleis, ja välisesindustes alates 1990. aastast. Loe artikleid (4)