Ülle Madise: eesti keel pole pelk tarbeese, mille võib odavama ja mugavama vastu vahetada

Kaebused keeleinspektsioonile on sagenenud I Illustratsioon: Karmo Ruusmaa

Kõikidel elualadel kasutatav eesti keel on põhiseaduse nõue: riigikeelena, rahvuse olulise määratlejana, kultuuri lahutamatu osana. Põhiseaduse preambuli, samuti paragrahvide 6, 37, 51 ja 52 sisu on avatud põhiseaduse kommenteeritud väljaandes – praktikas mõjukaimas eesti riigiõigusteaduslikus teoses.

Paljud doktorandid on kuulnud oma suurepäraste eestikeelsete artiklite kohta juhendaja küsimust: miks sa aega raiskasid? Eesti keeles ja Eesti jaoks – ja raiskamine?! Kogu aeg, aga eesti keele aastal eriti, tuleb kuulutada: raiskamine ei ole mitte eesti keeles kirjutamine ja rääkimine, vaid raiskamine – isegi esivanemate reetmine – oleks hoopis eesti keele äraandmine.

Eesti keel pole tarbeese, mille võib odavama ja mugavama vastu vahetada. Keel on mõtlemise, eneseväljenduse ja teistest arusaamise viis. Keel on mäng ja meelelahutus. Keel on rännak ja aja lugu. Oma keel on muu hulgas ka vastuhakk üheülbastumisele. See pole pomm jala küljes, vaid tohutu eelis.

On hea, kui vallatakse inglise keelt. Veel parem oleks, kui osataks ka saksa, prantsuse, vene, hiina ja teisi keeli.

Sellest kõigest pole aga kasu, kui ei vallata oma emakeelt. Eesti keeles saab nii filosofeerida kui ka luuletada, teadust teha ja äri ajada. Tõsi, seda suudab vaid ehtne filosoof. Või päris teadlane. Ülejäänute osaks jääb jäljendamine, millest rääkis hiilgavalt religiooniloolane Marju Lepajõe Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil Tartus: „Maailm vaevleb ideedepuuduses, ühenäolisuses, rutiinis. Et loomingulisus toimiks, on vaja eestikeelset ülikooli, kus kõike tõlgendatakse läbi eesti keele, ilusa selge eesti keele filtri, tekitada tuleb loov erisus.“

See, kes oskab hulga laensõnade ja ohetega – „kuidas seda nüüd emakeeles öeldagi?“ – korrata vaid edvistavat pealisehitist, ei ole tõenäoliselt veel küps.

Olen oma üliõpilastele ikka nõu andnud, et kui nad tahavad rumalaid tarkadest eraldada, siis võiks panna ühte lausesse näiteks sõnad paradigma, narratiiv, diskursus, oksüümoron ja conundrum. Rumal inimene veab näole aupakliku ja vaimustunud ilme. Tark saab nalja ja ehk küsib lausa, milline panjandrum (pretensioonikas tähtis tegelane) ja mis conundrum’i (keeruline ülesanne, nipiga küsimus) küüsi on sattunud, kes kellele mis lugu (narratiiv) jutustab. Toogu mõni näide, andku eeskuju või näidaku stiili (paradigma). Vastuseks on tumm karje (oksüümoron). Nii et jätkem seesugune kenitlemine julgesti oma arutlusruumist (diskursusest) välja.

Selge keel ja selge sõnum on teisest inimesest hoolimise märk. See on ka eneseväärikuse, mõtte ja sõna puhtuse küsimus. Märk teise inimese austamise ja aususe kohta. Sageli ka pingutus, sest selge jutt eeldab rääkijalt asjadest sisulist arusaamist ja oma sõnade eest vastutuse võtmist.

Priit Ennet tõestab pea igal hommikul Vikerraadios, et selges eesti keeles saab rääkida nii kosmosest kui ka geneetikast, nii looma- kui ka taimeriigist. Silm puhkab ja mõistus rõõmustab, kui mõni teadlane on võtnud näiteks Sirbis või Vikerkaares vaevaks esseistlikus vormis lahti seletada mõnd keerulist ökoloogilist protsessi või on suutnud end läbi pureda mõne kaasaegse filosoofi maailmanägemuse tuumani.

Akadeemik Peeter Saari peab Eesti Teaduste Akadeemia värskes kogumikus „Teadusmõte Eestis (IX)“ õigusega kummaliseks, et inimesed on valmis mõne haruldase taimeliigi kaitseks kaugel lõunamaa mere saarel end aheldama buldooseri roomiku külge, ent unustavad mitmekesisuse ja liigirikkuse väärtuse, kui löögi alla satub väikerahva keel. Mitmekesisus kui midagi olemuslikult positiivset, kui arengu ja kohanemisvõime tagaja on tuntud mitmes loodusteaduslikus distsipliinis. Füüsika vaatepunktist viib ühetaolisuse levi lõpuks soojussurmani.

Eesti kooli ja ka ülikooli peamine mõte on see, et seal saab õppida eesti keeles. Eesti keel peab olema, teised keeled niisamuti. Kui üliõpilasi ei jagu kõikidesse koolidesse, ei ole lahendus eesti keele äraandmine.

Loomulikult pole lahendus enesekeskne sulgunud ilmavaade, mida kujutas nõukogudeaegne anekdoot kolmest Punasel väljakul patrullivast miilitsast, kellelt küsitakse tulutult teed inglise, saksa ja prantsuse keeles. Üks miilits vaatab lõpuks teistele targasti otsa ja märgib: „Näete ise, keelteoskusest pole mingit kasu.“

Akadeemik Karl Pajusalu „Eesti keele 100 aastat“ pakub põnevaid (taas)avastusi. Tänavu koos Eesti Vabariigiga oma 101. sünnipäeva tähistava ÕS-i ajalugu kasvõi. Kas teadsite näiteks, mille poolest erines esimene, 1918. aastal ilmunud ÕS kõigist järgnevaist? V asemel kasutati w-d. Palju oli võõrsõnu, seejuures tänapäevasest erineval kujul: barbaar, sanitäär, seminaar, šowinismus ja žaanr näiteks. Õigekeelsussõnaraamat kehtestab eesti keele normid. See pole võõrsõnade leksikon ega seletav sõnaraamat. Eesti Keele Instituut ja Emakeele Seltsi keeletoimkond on selle normi vormijad, justkui väike keeleparlament. Huvitav, kas ÕS saab olla ka allaandmine? See pole etteheide, ent just see küsimus värsket ÕS-i uurides tekkis.

Emakeel pole üksnes tõsine aukartust äratav katedraal, vaid ka mäng ja meelelahutus. Mõelgem kasvõi Keiti Vilmsi sõnasäutsudele või eestikeelsele loomingulisele ristsõnamängule „Scrabble“. Krista Kaera kirjanduse väest kõneleva loengu (avaldatud 2018. aasta detsembris ajalehes KesKus) ainetel – see oli tõeline ülemlaul kirjandusele – lisaksin siia ilusas eesti keeles kirjutatud või laitmatult tõlgitud ilukirjanduse: kutse vaimsele tantsule, unistama ja kujutlema.

Jean-Pierre Minaudier kirjutab oma raamatus „Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud“: „Grammatika on ennekõike unistus ja luule! Iga keel kasutab tegelikkusest kõnesse siirdumiseks eri viise, iga keel vaatab maailma isemoodi. Igal grammatikal on oma (sageli ootamatu loogika) ja omad sisemised vastuolud; omad metafoorid, omad kohmakused, omad säravad hetked, ühesõnaga, oma poeetika.“

Keele ratsionaliseerimist peab raamatu autor aga üldjuhul lubamatuks, eriti kui selle taga on poliitika. Nii mõistab ta hukka tapatöö, mille kemalistid 1920.–1930. aastatel türgi keele kallal toime panid. Johannes Aaviku keeleuuendus pälvib aga tunnustust, sest see rikastas eesti keelt.

Nähkem eesti keeles hindamatut varandust, rõõmuallikat, kultuuri ja rahva edu tagatist. Eesti keel elab ja areneb parimal moel siis, kui me seda tahame, lahedalt ja loovalt. Saagu eesti keele kõnelejaid ja ilusat selget eesti keelt iga aastaga aina enam!

Artikkel on esmalt ilmunud Sirbis.

Ülle Madise

Ülle Madise

Ülle Madise on õiguskantsler. Loe artikleid (1)