Kõikidel elualadel kasutatav eesti keel on põhiseaduse nõue: riigikeelena, rahvuse olulise määratlejana, kultuuri lahutamatu osana. Põhiseaduse preambuli, samuti paragrahvide 6, 37, 51 ja 52 sisu on avatud põhiseaduse kommenteeritud väljaandes – praktikas mõjukaimas eesti riigiõigusteaduslikus teoses.
Paljud doktorandid on kuulnud oma suurepäraste eestikeelsete artiklite kohta juhendaja küsimust: miks sa aega raiskasid? Eesti keeles ja Eesti jaoks – ja raiskamine?! Kogu aeg, aga eesti keele aastal eriti, tuleb kuulutada: raiskamine ei ole mitte eesti keeles kirjutamine ja rääkimine, vaid raiskamine – isegi esivanemate reetmine – oleks hoopis eesti keele äraandmine.
Eesti keel pole tarbeese, mille võib odavama ja mugavama vastu vahetada. Keel on mõtlemise, eneseväljenduse ja teistest arusaamise viis. Keel on mäng ja meelelahutus. Keel on rännak ja aja lugu. Oma keel on muu hulgas ka vastuhakk üheülbastumisele. See pole pomm jala küljes, vaid tohutu eelis.
