Juba mõned nädalad on ilmamustritest peegeldunud vihjeid, mis pannud tihased ja puukoristajad innukalt häälitsema. Isegi inimene on ärganud oma tehismaailma tuimusest uutmoodi tundega. Lumi on veel maas ja kohati langevad ka miinuskraadid talvistesse äärmustesse, kuid sees valitseb midagi sellist, mis ei vasta enam välisele. Paljudel juhtudel vallandab see tugeva kevadigatsuse, millele iga täiendav lumesadu mõjub üsna traagiliselt.

Erinevalt inimese ootavast ellusuhtumisest leidub looduses väga otsusekindlaid karaktereid, kes järjestikuste sulailmade mõjul oma saatusele vastu astuvad. Näiteks kohtan lumistel rabaväljadel üha enam karvaseid kevadkaruslasi ehk rahvakeeli päevakoeri, kelle jaoks on uus elufaas juba alanud. Seal pole mingit mingit mõtlemist või veel vähem tagasiminemist, uued tingimused on loomisel ja nende laineharjal tuleb sõita või surra.

Ent inimesena kasutan teadlikkust kui oma ülimat privileegi ja käin enda sees veel läbi need talvel läbi elatud kogemused ja tekkinud mõttealged. See on elulise tähtsusega harjumus, sest kogutud mõtted ja tundmused  kujutavad endast samasuguseid päevakoeri, mis realiseeruvad ühel hetkel tegevusteks. Ka minul pole siis enam mingisugust tagasiteed – siis tuleb teha! Pean olema veendunud, et need mõtted on kooskõlas mu sisemiste tundmustega ja siis saan olla kindel, et rasketel hetkedel ei halva ma end liigsete kahtlustega.

Kevad ei ole veel kaugeltki mitte käes. Meid võrgutavad vaid esimesed tuntavad vihjed. Elurong tuhiseb läbi taanduva pimeduse, kuid tõelisse päevavalgusesse ja sooja jõudmiseks kulub veel aega. See tähendab minu jaoks veel seda, et mul on aega endaga aru pidada. Järgnevalt käingi läbi mõned isiklikud dialoogid, mida endaga talvistel Eestimaa maastikel olen pidanud.

Surelikkus ja kohalolu

Käesoleval talvel õnnestus mul veeta üks öö rabasaarel ka ligi 20 miinuskraadiga. Nagu paljude käikude ja katsetustega loodusmaastikel juba on, ei osanud ma oma ettevõtmise täpset eesmärki kuidagi sõnastada. Mõte tähistaevast, öisest kuust, sätendavast lumevaibast ja paukuvatest puudest oli ahvatlev, kuid tundsin, et selle kõige taga peitub ka midagi suuremat.

Mul on keskpärane matkavarustus ja seetõttu arvestasin tõenäosusega, et olen madalamate temperatuuride korral selle võrra haavatavam. Lisaks olid mu sõrmed tavapärasemast külmakartlikumad. Seda haavandite tõttu, mis tähistasid varasemaid suplemisi jääaukudes ja sagedasi ilma kinnasteta toimetamisi karges talveõhus. Magamiskotti pakkisin kokku mitmes jaos, sest kinnastega seda teha ei saanud ja ilma kinnasteta kannatas olla maksimaalselt minuti.

Niisiis võttis pidevalt kummitava ebamugavustunde kõrval kõik palju rohkem aega. Kõndimine, väikse lõkke ülestegemine ja isegi rääkimine. Tegin endale meenutuseks ühe videolõigu ja hiljem kodus vaadates ajas mind naerma tõsiasi, et see inimene ei tundu küll kõige kainem. Kuid sellise aeglase kulgemisega on võimalik kohaneda. Eriti kui puudub taustsüsteem. Mõõdupuuks on ainult väsimus, mis viib magama või hommikune valgus kui und ei peakski tulema. Kuna kuuvalged ja lumised maastikud on minu jaoks võimalus eksisteerida unenäos, läksin seda kõike raba peale jäädvustama. Oma väiksel fotorännakul läbisin ma 3-4 tunniga kõige rohkem ehk kilomeetri.

Üks kaasaegne ja eesmärgipäraselt tegutsev inimene küsiks nüüd õigustatult, et kuidas on nii aeglaselt võimalik. Kas ma roomasin? Tegelikult mahtuski selle ajahulga sisse üllatavalt vähe tegevusi. Minimaalselt kõndimist ja maksimaalselt suu ammuli ümbritseva vaatamist ja kuulamist. Lisaks statiivi ja fotokaamera seadistamist. Kuid kõik, mis ma tegin, oli tehtud äärmise keskendumise ja kohalolu tundega. Kui kipun nüüd hiljem oma argipäevades kiirustama, siis otsib see tunne sealt pakaseliselt rabamaastikult mind taas üles. Seal olin hetkesse seotud valutavate näppude ja külmatundega. Soojas toas ja kerges argipäevas püüan oma tegevustes sageli meenutada seda tunnet, mis saadab mind väljaspool mürarikast maailma ja just iseendaga omas rütmis kulgedes. Sageli ilmneb  see tunne just olukordades, kus rasked keskkonnatingimused põrkuvad isikliku vastupanuga, tahtega otsustada elu kasuks. Seal rullub lahti olevikumaagia.

Seesama öine hammustav külm, eemalolek inimestest ja asustusest muudab mind väga teadlikuks surelikkuse osas. Kaasaegsete inimestena oleme harjunud vati sees elama ja surm eksisteerib keskmise inimese jaoks kuskil horisondi taga. Kui see saabub, siis alati ootamatult ja suure šokiga.

Talvises looduses muutub mõte surmast väga loomulikuks. Sellises seisundis viibides ei teki mul mitte surmahirm, vaid hoopis elutahe.

Annan endale aru, et kõik on tõepoolest mööduv ja selle asemel, et elada mõttelaadilt surematuna ja tuimana, tahaksin elada hoopis surelikku ja tunnetest pakatavat elu. Niipalju kui olen elus selliseid pakaselisi öid looduses veetnud, olen oma sees tundnud mingisugust koputust hingele. Mõtlen, et kes ma selline ikkagi olen ja mida ma sellelt elult tahan. Milliste inimestega tahan antud aega veeta ja mida korda saata. Omaette väärtus on ka selles, et äärmuslikemates tingimustes oleme enda vastu ausamad.

Eriliselt olen hakanud nautima vahetuid ja siiraid vestlusi väikestes seltskondades. Eriti selliseid, kus inimeste mõtteid saadab looduslik helitaust, millest kumab tuntavalt vaikust. Mingil põhjusel mõjub vestluskaaslaste jutt siis palju emotsionaalsemalt ja minus tekib tugev empaatiatunne. Mõistan, et sellistest inimestevahelistest vestlustest võib sattuda omamoodi ekstaasi. Aga kui palju meil selliseid vestlusi on – kus ajal pole tähtsust ja inimesed kõnelevad sellest, mis päriselt hingel?

Võti iseendasse

Talvest talvesse astudes olen hakanud märkama vaimset küpsemist enda sees. Kui möödunud talve lõpul tajusin kerget väsimust, oma värvi-, heli- ja lõhnanäljas vaevlevaid meeli, siis käesoleval talvel see puudub.

Selle põhjuste otsinguil olen jõudnud arusaamani, et selline pime ja päikesevaene periood sobib ideaalselt oma hinge eest hoolitsemiseks. Minu arvates peidab talv endas lausa põhjamaist praktikat, mis aitab elada iseenda suhtes ausamat elu.

Mõelgem hetkeks – kas pole see mitte ideaalne periood loomaks endale uut visiooni eesseisvaks aastaringiks? Aasta lõpus poole päeva või päeva võtmine eesmärkide üleskirjutamiseks ja oma soovide teadvustamiseks on kiirem ja selle võrra pealiskaudsem võimalus. Tõenäoliselt seetõttu ka kaasaegsele inimesele vastuvõetavam. Kuid näha terves talves omamoodi süvasukeldumist iseendasse, on võimalus õngitseda sügavamatest hingesoppidest välja kõik need soovid ja mured, mis esmavaatlusel endast märku ei annagi.

Talvised ujumised rabalaugastes, pakasega ööbimised ja iseendaga pimeduses olemised on kõik justkui peibutised, mis meelitavad meis välja selle poole, mida kiirustavas maailmas õnnestub vältida. Kui meie ümbert kaob valgus ja soojus, hakkame nägema seda, kes oleme ilma välise maailmata.

Need ei ole alati üdini meeldivad dialoogid iseendaga. Vahel tuleb tunnistada, et mõni tükk ei sobigi su elupuslesse. Võibolla oli see sinna asetatud mõne teise inimese poolt ja sina, tahtes vältida konflikti, lasid sel juhtuda. Vastupidiselt võib juhtuda, et külmast valutavate näppudega magamiskotti ronides kerkib näole lai naeratus. Sellest peegeldub teadmine, et oled kellegi hukkamõistu trotsides siiski teinud oma elus midagi väga õigesti. Läbi selliste hingesügavustes kompimiste sillutan ma teed mõtteselguseni.

Kevad tungib vankumatult peale, kuid talv pole veel läbi. Me võime anda voli kärsitusele ja pahameelele igatsedes kevadet, mis paistab kui eest ära jooksvat. Aga me võime mõelda ka nii – mul on veel umbes kuu aega, et mõned viimased asjad enda sees selgeks tunnetada ja mõelda. Seejärel saan jõuliselt karvase kevadkaruslase kombel roomata liblikaks saamise poole. Miks mitte võtta lahkuvast talvest maksimumi? Kui mitte suusavormi parandamiseks, siis just nende samade sisemaailma konaruste silumiseks. Mina näiteks lähen mitmepäevasele rabarännakule iseendaga.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (70)