Romet Vaino: hüvastijätt suvega

Kastepiisad I Foto: Romet Vaino

September on pakkunud tavatult pehmet üleminekut ühelt aastaajalt teisele. Nii mõnigi mihklikuu ööpäev on külvanud minusse teatavat sisemist segadust. Keskpäeval oleksin kui ühe jalaga suves ja tumedas hilisõhtus leian end jällegi sügisest. Sellega käib üht sammu ka mõtte- ja tundemaailm, mis omandab üha madalamalt käiva päikesega hoopis sügavamad mõõtmed.

Sellistest tundmustest ajendatuna leidsin end mõttelt, et ilmselt vääriks eesseisev sügisene pööripäev mingisugust isiklikku laadi riitust. Ettevõtmist iseendaga, mille eesmärk oleks sõeluda läbi suvega kogunenud emotsioonide ja taipamiste pagas. Võtta sealt enda jaoks vajalik ning vabastada ülejäänud hingeruum sügisesteks märkamisteks ja kogemusteks.

Öö rabas I Foto: Romet Vaino

Miks ma seda teen? Mulle tundub, et võiksime saada paremaks mistahes eluliste episoodide alustamisel ja lõpetamisel. Alustamine vajab kindlat otsust ja vastutuse võtmist. Lõpetamine vajab sageli otsuse kõrvale võimekust leppida. Kui vaja, siis ka andeks anda. Ma näen, kuidas hallide sügisilmadega tekib suur hulk emotsionaalseid pantvange, kes ei taha harjuda mõttega, et suvi on selleks aastaks möödas. Sellise pimestava pessimismi kõrvalt jääb aga sügisene maagia täiesti märkamata.

Minu naljaga pooleks esitatud võrdlus on kahjuks laiendatav ka palju olulisematele küsimustele ja teemadele. Näiteks inimestevahelistele suhetele. Näen viimase osas ka enda jaoks suurt väljakutset. Läbi looduse olen hakanud taipama, et läbi väiksemate emotsionaalsete väljakutsete olen külvanud endasse positiivseid käitumismustreid, mis lihtsustavad ka just nende suuremate probleemide lahendamist.

Niisiis, kallis suvi…Olgu järgmised read kui soe hüvastijätt, mis juhatab mind selgema meele ja suurema enesekindlusega sügisesse. Just järgnevad tarkuseterad võtan kaasa neist öistest jutuajamistest ja vaikushetkedest udumaastikel. Ikka selleks, et kasvada paremaks inimeseks.

Elu teiselpool argipäeva

Peagi lõppeval suvel oli mul privileeg olla aktiivne teispool argipäeva horisonti. Teisisõnu oli minu peamiseks teesaatjaks üürikene suvine hämarik, mis juba kella 3-4 ajal hommikul päikese poolt eemale peletati.

Need sajad kilomeetrid hilisöistel ja varahommikustel metsateedel-karjamaadel näitasid mulle, et minusuguseid on veel. Küllap ei otsinud nemad uusi looduskogemusi, kuid midagi piisavalt tähenduslikku oli neid enne päikesetõusu liikvele ajanud. Tõtt-öelda on see veider tunne – kulgeda valdavalt uhkes üksinduses, suvise kustumatu päiksekuma valgel ja peaaegu harjuda mõttega, et oledki siin ainus. Ning järgmisel hetkel kohtad ühtäkki mõnd hingelist traktoril või jalgrattal.

Loodushuvilisena ei ole koidikul ärkamine mulle võõras, kuid harjumuseks muutudes hakkasid sellest ilmnema täiesti uued elulised vaated. Näiteks võisid 5ndal järjestikusel hommikul äkitselt iga ihuliikmega tajuda, et 8 – 17ni argirutiinist väljaspool peitub täiesti uus reaalsus. Seal pole ruumi üleliigsele jutuvadale ega muudele igapäevastele teemadele. Sarnaselt teise riiki reisimisega pakub selline teiselpool päikeseloojangut elamine avaramat elutunnetust, mida on raske sõnades kirjeldada.

Üksikud uitajad I Foto: Romet Vaino

Kõige parem hetk on praegu 

Meelelised kogemused on alati väga vahetud. Iga pühendunum korilane, kütt või kalamees teab, et nende füüsiliste tegevuste taga peitub tegelikult midagi, mis seob meid tugevalt just asetleidva hetkega. Kaasajal saame öelda, et tegemist on millegi teraapilisega, sest oleme kaotamas kontakti olevikuga ning sõuame mõtteis tuleviku laineil.

Suurest soovist kontrollida ja vähendada määramatust oma elus klammerdume visioonidesse ja maksame emotsionaalselt või rahaliselt kinni selle kontrasti, mis lõpuks ikkagi kättejõudnud hetke ja ettekujutatu vahele jääb. Siht peab olema, kuid sellest ei tohiks saada tagavarauks põgenemaks oleviku väljakutsete eest tuleviku illusioonidesse.

Suvine kodumaa loodus on kasvatanud minus usaldust iseenda ja ümbritseva elu vastu. Minu ellusuhtumine on muutunud reageerivamaks. Just nagu loodusmaastikel liikudes julgen oma teadmiste ja oskustega seista silmitsi elu müstikaga, olen hakanud ka argipäevas vabaks laskma kõikvõimalikest eeldustest ja hirmudest. Las elu üllatab!

Kõige muu kõrval vabastab selline ellusuhtumine suurel hulgal ressurssi meie mõttetegevuses ja tajudes. Tuleviku spekuleerimise asemel panen nüüd hoopis paremini tähele enda ümber toimuvat ja tunnen ära suurepärased võimalused, mis võinuks varem märkamata jääda.

Hommikune udu I Foto: Romet Vaino

Loodus kui lahusti 

Ma ei pean end kuigi heaks suhtlejaks. Küsimustele oskan ikka vastata ja kui teema paelub, saan mõned pikemad lausedki suust. Seltskonnas näen end pigem kameeleonina, kelle kohalolu enamasti silma ei paista. Veel vähem hakkab see kõrva, sest mu ümber on alati valjuhäälsemaid ja jutukamaid. Sellest lähtuvalt võin end teinekord leida kimbatusest, kui soovin mõnd vestlust alustada. Eriti kui see puudutab võõrast ja kinnise olemisega inimest.

Ent elu on näidanud, et see on väljakutseks eelkõige siin tsiviliseeritud maailmas – avalikel üritustel ja suurtel koosviibimistel. Inimesed on end ümbritsenud mõtteliste seintega. Vahel tundub, et nendest identiteediplokkidest laotud müürid on nii kõrged ja paksud, et lisaks teiste ligipääsu takistamisele on neil endalgi raske sealt välja tulla ja oma tõelist minapilti näidata.

Öised rabamaastikud on mulle korduvalt vihjanud, kuidas vaikus ja pimedus võivad olla omamoodi identiteedilahustid. Mingil põhjusel hakkavad need kujundlikud müürid sellises keskkonnas langema. Ikka ja jälle kohtan päikeseloojangul napisõnalist ja mõneti tõrksatki hingelist, kellest loetud tundide jooksul saab justkui vana tuttav, kellega arutada elu sügavamaid tagamaid. Seejuures ei alga need vestlused sellest, mis tööd keegi teeb, vaid mõne isikliku kogemuse jagamisest või elulistest taipamistest.

Sellest inspireerituna püüan julgemalt ka oma sotsiaalsesse ellu vaikushetki tuua. Piinliku vaikuse asemel võiks neid olukordi näha hoopis kui tähenduslike vestluste lätteid.

Rabalaugas I Foto: Romet Vaino

Need read siin leiavad endale ka tseremoniaalse väljundi. Nimelt tähistab eesseisev pühapäev sügise algust ja väärib seetõttu suvega hüvasti jätmiseks üht rabalaukas ujumist. Sügise tervituseks valmistan aga ühe sooja ja värvilise roa värskes õhus. Sügiseste kohtumisteni!

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (12)