Väga vale on keelata mingeid sümboleid või “kõnet”, sest see on meile ebameeldiv või vastuvõetamatu. Ükski sümbol iseenesest ei ole ohtlik. Mida sellises olukorras siis teha?
Kui Mariupoli rusude vahelt satuks mu juurde mõni neist tuttavatest, keda kohtasin alles kaks aastat tagasi, siis oleks mul väga raske midagi ütelda. Kõik sõnad jäävad ju küündimatuks. Aga kui ta küsiks, kuidas meil Eestis läheb, siis tahaksin ma valetada. Ütelda, et me oleme Ukraina sündmustest õpetust võtnud. Ehkki tegelikult oleme alles selle tee alguses.
