Situatsioon Ukrainas eskaleerus 24. veebruaril ehk vabariigi aastapäeval. Olukord on endiselt ülikriitiline ja keegi ei tea hetke seisuga, kuidas see saaga täpselt lõpeb. On selge, et Eesti võidab vaid siis, kui Ukraina võidab. Sellegipoolest ei saa Eesti positsioonist vaadatuna, vähemalt hetke seisuga, öelda, et väiksed võidud puuduvad. Mõned on.
Esiteks ja võib-olla kõige olulisem on see, et vaid päevadega kristalliseerus Saksamaa uus välispoliitiline kurss, ning on märgiline, et selle defineeris saksa sots. Teatavasti on Saksamaa Ostpolitik olnud pärast II maailmasõja lõppu küllaltki parteipoliitiline nähtus, kuna ida poliitika, mida ajas CDU ehk Kristlik Demokraatlik Unioon eesotsas Adenauriga, erines väga selgelt sotsiaaldemokraatlike kantslerite võimuperiooditest. Saksa sotside armastus NSVLi-Venemaa vastu on pikaajalisem fenomen, aga sai kiire hoo sisse 70ndate alul, kui kantsleriks sai Willy Brandt (tõsi küll, selle ideoloogiks peetakse Egon Karl-Heinz Bahri, toonast riigisektäri). Moel või teisel jätkasid sama kurssi kõik sotsidest riigikantslerid. Muidugimõista tipnes see ekskantsleri Gerhard Schröderi asumisega Gazpromi lobistiks, kelle edukas lobiprojekt oli Nord Stream 1 ja peaaegu ka hetkel peatatud Nord Stream 2. Venemaa presidendi Vladimir Putini sõber hr Schröder on tuttav nägu nii mõnegi Vene silmapaistva ettevõtte juures, sealhulgas istub ta Venemaa naftahiiu Rosnefti juhatuses. Ta on endiselt Nord Stream 2 aktsionäride komitee esimees ning vähemalt seni pole plaaninud sealt taanduda, öeldes vastava meediapäringu peale, et “lääne riigid ja Venemaa on jätnud mitmeid võimalusi omavaheliste suhete parandamiseks kasutamata” ning et “palju vigu on tehtud – mõlemal poolel”.
Tõsi, selliseid on veel. Austria endine kantsler Wolfgang Schüssel on öelnud pärast kriisi teket, et ta ei näe põhjust lahkuda oma kohalt Venemaa ettevõtte Lukoil juhatuses. Samuti riigi endine välisminister Karin Kneissl, kelle pulmapidu Putin 2018. aastal väisas ja seal temaga tantsu lõi, istub endiselt Rosnefti juhatuses. Samas on ka südametunnistusega endisi poliitikuid. Itaalia endine peaminister Matteo Renzi astus tagasi Venemaa autojagamisteenuse Delimobil juhatusest, Soome endine peaminister Esko Aho astus tagasi Venemaa suurima panga Sberbanki juhatusest, Austria raudteefirmat ÖBB juhtinud endine riigikantsler Christian Kern astus tagasi Venemaa riikliku raudteefirma RZD juhatusest. Sõnaga, murdus oluline rajasõltuvus, kui Saksa sotsist kantsler Scholz tegi kõigest 96 tunni jooksul ajaloolise kaaluga otsuseid, hakates esmakordselt tarnima sõjalise konflikti korral demokraatlikule liitlasele relvi, ja mis võib-olla meie vaatevinklist olulisemgi, tõstis kaitsekulud 2% peale. Selliseid sündmusi juhtub ajaloos harva.
