Rein Veidemann. “Kultuur oli meie viimane padrun”

Foto: Toomas Tuul, ERR, Scanpix

See tõdemus pealistas Helsingis 4. mail 1992. aastal, toona veel vastselt taastatud Eesti Vabariigi suursaadiku, kuid juba sama aasta sügisel Vabariigi Presidendiks valitud Lennart Meri (1929–2006) kõnet Tuglase Seltsi aastapäeval. Tänavu neljakümnenda tegutsemisaastani jõudev selts ise oli asutatud kümme aastat varem, 1982, ning oli soomlastele eesti kultuuri aknaks ja eestlastele vaba maailma üheks sillapeaks. Eesti iseseisvuse taastamise päeval 20. augustil 1991 sai Helsingis Maria tänaval asunud Tuglase Seltsi neljatoalisest esindusest Eesti iseseisvusele rahvusvahelise tunnustuse nõutamise staap.

Sel pöördelisel päeval Eesti Vabariigi välisministrina Soomes visiidil olnud Lennart Meri meenutab meile kõigile tähtsat ajaloolist hetke nii: “Minu jaoks koondus kõik ühele eesmärgile: et see hingevaakuv dinosaurus Eestile peale ei variseks.” Ja lõpetab oma meenutuse tundega, mis teda valdas, kui ta Helsingis asuvatesse Lääne riikide saatkondadesse adresseeritud kirju laiali kandis ning üle andis: “Surusin ennast autonurka ja tundsin, mida tähendab õnn ära tunda oma elu kõige õnnelikuma hetke veel enne, kui see hetk on möödas.”

Ma juhin lugeja tähelepanu väljendile “hingevaakuv dinosaurus”. See oli Meri kujundlik osutus kokkuvarisevale Nõukogude Liidule, mis nüüd, aastate tagant paistab Vene impeeriumi kehastusena nõukogude vormis. Ma tsiteerisin Meri põhjusel, et parasjagu, kui ma neid ridu kirjutan, on 1990ndatel aastatel demokraatia lootuses ärganud Vene riik vajunud taas imperiaalsesse autokraatiasse ning tunginud otsekui igikeltsast välja kaevatud ja elustatud dinosaurus kallale oma lähimale vennasrahvale. Meie ees on tõelisuseks saanud Kaini ja Aabeli võigas metafoor.

Lennart Meri kohta on öeldud, et ta rääkis Eesti suureks, aga mitte kaastunde ootuses Eestile ajaloos osaks saanud raske saatuse pärast, vaid lähtudes eestlaste imetlusväärsest elujõulisusest. See kõne on peetud tõelise “kultuurikindrali” stiilis. Meri tunnistab, et kolmkümmend seitse aastat pidas Eesti oma riigi taastamise ning rahva ellujäämise eest raskeimat võitlust. Ilma staabinõupidamisteta jaotusid ülesanded Välis- ja Kodu-Eesti vahel, milles väliseestlaste õlul lasus poliitiline võitlus, kodueestlased “võitlesid Eesti identiteedi säilitamise, jah, koguni süvendamise eest eesti kultuuris”.

Tuglase Seltsi võrdleb Meri aga Eesti esimese välissaatkonnaga, kuhu eesti kultuur oli akrediteeritud, sest kultuur olevat alati välispoliitikast lahutamatu. Just Tuglase Seltsi kaudu levis teade, “et maailma suurima diktatuurirežiimi poolt okupeeritud Euroopa väiksemaid rahvaid on elus, et ta ei ole oma saatusega alandlikult leppinud, et ta on järelikult oma saatust kujundamas kultuurivahenditega, mis käepärast, ja poliitiliste vahenditega, niipea kui need muutuvad käepäraseks”.

Õnneks ei läinud vaja seda viimast padrunit. Eesti sai jätkata oma teed. “Mitte kunagi enam üksi,” kõlab üks teine Lennart Meri kuulutus. “Käepäraste poliitiliste vahendite” tekkimine viis Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Kultuurilise padrunisalve kõrvale on tänaseks üles ehitatud mitmekihiline, või peaks ütlema Meri stiilis, mitmekaliibriline kaitseotstarbeline padrunisalv.

Ent meie eksistentsiaalne ohustatus on talletatud verre, nagu on talletatud sinna ka ellujäämise tung. Sellega seoses väärib tähelepanu eesti regivärsiline rahvalaul “Venna sõjalugu” ning selles omakorda Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) “Kalevipoja” eeposessegi võetud (9. ja 20. laul) ning kõnekäänuks kallerdunud tõdemus “Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad”. Kõrvalepõikena olgu mainitud, et eesti runod on naiste lauldud, mistõttu neis puudub sõjakus. Sõjalaulud või laulud sõjast kuuluvad uuema rahvalaulu repertuaari ning needki on eleegilise alatooniga. Läbi aegade on eestlased nekrutitena pidanud osalema tsaari- või Nõukogude armees, võitlema võõrastes sõdades üksnes omaenda ellujäämise ja koju naasmise nimel. 20. sajandil on olnud üksainus kord, kus ka reaalselt on eestlased pidanud heitlema kahel rindel kahe vaenlase, bolševike Venemaa ja Landeswehriga – see oli 1918–1920 Vabadussõjas.

“Venna sõjaloos” kõlava manitsuse päritolu on sügavuti uurinud ja kirjeldanud rahvaluuleteadlane Felix Oinas (1911–2004) oma raamatus “Surematu Kalevipoeg” (1994). Ja mis selgub? Rahvaluulele omaste laenude kõrval on seegi õe või ema soovitus vennale või pojale hoiduda sõjas keskmiste hulka laenulise päritoluga. Oinas kirjutab, et veetlev teooria eestlaste ja nende suguvendade rahuarmastusest ning naaberrahvaste sõjakusest olevat ehitatud liivale, “sest need õpetussõnad eesti ja ingeri rahvalaulus on s õ n a s õ n a l i  n e   t õ l  g e   s l a a v  i   r a h v a l u u l e s t”.

Tegemist olevat ukraina sõjalauluga, milles nõuanne puudutab hoidumist väesalga keskele ja on mõeldud pigem tulipäistele noorukitele. Teisalt, keegi peab ju ikkagi ka esirinnas olema, nagu mõned jäävad maha, mistõttu need, kes ikkagi esireas elu jätsid, väärisid hiljem kangelase tiitlit. Ukrainlaste ja valgevenelaste sõja-ainelistes koljada-lauludes kuuluvat see õpetus noormehe sõttaminekuks valmistumise juurde ja kujutavat endast üht osa ellujäämistaktikast, kirjutab Oinas, lisades, et seda motiivi pole ta leidnud vene rahvalauludes. Just viimane asjaolu lubab tal väita, et “Venna sõjalaul” on saabunud meile otse ukrainlastelt ja valgevenelastelt – ilma venelaste vahenduseta. Kreutzwald vormis sellest laulust “Kalevipojas” aga alalhoidlikkuse narratiivi. Teisalt pakub selle fraasi semiootiline analüüs võimaluse näha “keskmiste kojutulekus” kolmanda tee, vägivallast hoidumise ja selle vältimise tunnustamist. Eesmärkideni, milleks eestlastele oli nende kestmine rahvana, ainsaks tagatiseks mitme inimpõlve vältel “kultuur kui viimane padrun”, ning riigi iseseisvuse taastamine, on võimalik jõuda ka rahumeelsel viisil. “Laulev revolutsioon” on niisuguse võimaluse ere ja ainulaadne näide. Ent silmas tuleb pidada, et selle kasutusala on piiratud vabanemisel türanniast, mitte aga juba saavutatud oma riigi vabaduse ja iseseisvuse kaitsmise olukorras.

Eesti sõjateemaline kirjanduspärand ei ole suur ja sellestki nimetamisväärne osa on vaba sõja romantiseerimisest, ammugi glorifitseerimisest, kui jätta kõrvale eestlaste esimest vabadusvõitlust ja Jüriöö ülestõusu pisut anakronistlikult kujutav Eduard Bornhöhe (1862–1923) “Tasuja” (1890) ning II Maailmasõja aegne propagandistlik luule.

Vabadussõjast jutustav eesti tähtteoseks peetav Albert Kivikase (1898–1978) “Nimed marmortahvlil” (1936) viitab küll õigustatult kangelaslikkusele, ent oma realistlikkusega võimendab pigem eksistentsialistlikke hoiakuid (kõhklused, poole valik, surmahirm ja selle ületamine) kui kroonupatriotismi. Omamoodi peegelpildina, aga samuti psühholoogilise dominandiga paistab silma Paul Kuusbergi (1916–2003) romaan “Enn Kalmu kaks mina” (1960–1961), mis keskendub Teises maailmasõjas Nõukogude poolel võidelnud eestlastest sõdurite siseheitlustele.

Minu enda lugemuse taustal kõrgub sõjavastasuse skaalal aga Juhan Peegli (1919–2007) romaan-fragmentaarium “Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979). Lihtne eesti poiss, lihtsa nimega suurtükiväelane Jaan Tamm jutustab oma esimesest sõjasuvest, kuhu ta oli “kaaperdatud” Eesti Kaitseväest Punaarmee koosseisu. Ta jutustab oma esimestest lahinguristsetest, surmahirmu ületamisest kuni ajani, mil sõda muutus argipäevaks koos oma harjumustega. Elu ja surma vahele jäävad lahingud. Ühel hetkel tõdebki võitleja Tamm: “Täna me tapsime. Õige, lihtsalt tapsime.” Kriitik Olev Jõgi (1919–1989) on Peegli romaani kohta kirjutanud, et “selle põlvkonna [st 1919.–1920. sündinud eesti mehed – minu märkus R.V.] esindajana jäi Jaan Tammele vaid üks võimalus kahest: kas püsima jääda või murduda. Ta murdus. Õigemini, ta murti. Ja nende tormis murtute mälestuseks ongi Juhan Peegel oma teose kirjutanud”. Ning vahest kõige täpsemalt on iseloomustanud Peegli romaani sõnumit akadeemik Jaan Undusk, kirjutades teose kolmanda trüki ilmumise puhul: “See on raamat surmaminejaist. [—] See on raamat süütuse kokkupuutest surmaga.”

Arved Viirlaiu (1922–2015) romaani “Ristideta hauad” (1952) tegevus paigutub 1944. aasta oktoobrist hilissuveni 1946. See on Soome jätkusõjas Nõukogude Liidu vastu sõdinud “soomepoisi” Taavi Randoja lugu naasmisest koju, vastupanuvõitlusest, selles allajäämisest ning seejärel põgenemisest vabasse maailma. Põgenikuna teab Taavi, tegelikult ka kirjaniku alter ego, et tema ülejäänud elu peab kuuluma ülekohtu lunastamiseks, mille osaks tema rahvas on saanud.

Üks traagilisemaid (sunnitud) põgenemisromaane pärineb rahvusvaheliselt tunnustatud sõjakirjanikult Ülo Tuulikult – “Sõja jalus” (1974). Lugegem selle algust, mis kordub täna, ligi pool sajandit hiljem meie koduõuede taga, ukrainlastega: “Meid viidi öösel. Jahedas kuupaistes lükkas saksa sõdur logisevat käru mööda tahedat savikarva teed mere poole. Sõduri kannul astusid minu isa ja ema, kordamööda süles hoides poolteistaastast last. Ja õde tippis nende sabas, väike riidepamp näpus. Kivise kadakavälja vahel liuglev tee helendas kuu all kaugel ees, nagu kinnitaks hälbimise võimalust. Seda mööda sai vaid Sõrve säärele ning seal ootasid laevad. Oli 27. oktoober 1944. [—] Me istusime Jüriga kärus peaaegu liikumatult, jalad konksus istumise all, hirmuga vaadates, kas isa ja ema ei jää  maha võõrast mehest, kes lükkas käru. Muud midagi ei mäleta.” Me teame, mis sellele järgnes, kui sõrulased olid ära viidud sõja jalust: lauspurustatud saare lääneosa, vabastamine toona sakslastest ja uus venelaste okupatsioon, militariseerimine kuni Saaremaa suurima raketibaasi rajamiseni Karujärve lähedusse.

On vast nende näidetegagi ilmne, et sõda on piirolukorra paljastumine selle kõige halastamatumas vormis. Kui see kusagil on vallandunud, kui Rubicon on ületatud, siis miski pole enam endine. Uued on vaid varemed nii ajas kui ruumis ja meis endis, mille armid kanduvad üle aegade… kuni järgmise sõjani.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (43)