Jaak Jõerüüt: inimesed, ehk „meie kui liik”. Raamatuarvustus

Doris Lessing „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“ I Foto: Loomingu Raamatukogu

Loomingu Raamatukogu sarjas on ilmunud Nobeli kirjandusauhinna laureaat Doris Lessingu raamat „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“ (tõlkinud Krista Kaer), mis koosneb  viiest 1985. aastal CBC raadios peetud loengust, kus ta arutleb üksikisiku vabaduse üle maailmas, kus inimeselt oodatakse pigem solidaarsust ja grupi arvamusele allumist kui iseseisvat mõtlemist ja omaalgatust ning kus vohavad kriitikavabalt omandatud uskumused, mis muudavad inimese ajuloputusele eriti vastuvõtlikuks. Raamatut arvustab ja soovitab kirjanik Jaak Jõerüüt.

Kui inimesed mõtlevad tagasi meie aja peale, hämmastab neid minu arvates kõige rohkem üks asjaolu. Nimelt see, et me teame nüüd iseendast küll rohkem kui mineviku inimesed, kuid oleme väga vähe neist teadmistest kasutusele võtnud. Meist endast kõneleva informatsiooni hulk on plahvatuslikult kasvanud./…/Need sotsiaal- ja käitumisteadused on tekkinud just meie võimest suhtuda endasse erapooletult ja otsekoheselt. Ülikoolid, uurimisinstituudid ja andekad asjaarmastajad on kogunud palju informatsiooni, kuid meie ühiskonnakorralduse viisid ei ole muutunud. 

Meie vasak käsi ei tea – ega tahagi teada – mida teeb meie parem käsi. See on minu meelest kõige erakordsem, mida praegu meie kui liigi juures tuleb täheldada. Ja selle üle hakatakse imestama, nagu meie imestame oma esivanemate pimeduse ja paindumatuse üle.”

…pärast meid elavad inimesed imestavad, et ühest küljest oleme oma käitumise kohta kokku kuhjanud järjest rohkem informatsiooni, teisest küljest aga ei ole me isegi püüdnud seda rakendada oma elu parandamiseks.”

Need laused, need lõigud oleks justkui väljavõtted mõnest ERR „Ööülikooli” loengust, mille on pidanud keegi tark eestlane, kes on terase pilguga vaadelnud meie riigi viimast veerandsajandit. Või on need mõne keskeurooplase või põlise ameeriklase või välismaale kolinud venelase uhiuuest analüütilisest raamatust, mõne sellise inimese raamatust, kes on vaadelnud nüüd ja praegu, kahekümne esimese sajandi teise kümnendi lõpus toimuvat, kõike, mis meie elu ümbritseb ja kõike, mis meie elu määrab ja kõike, mis meie ellu meie tahtmiste vastaselt ja vägivaldselt tungib.

Loenguid pidas ta aastal 1985. Ronald Reagan oli USA president, Mihhail Gorbatšov polnud veel õieti alustanudki oma tegevust, mis päädis vaid mõni aasta hiljem vastu tema tahtmist Nõukogude Liidu lagunemisega. Berliini müür polnud veel langenud, Varssavi pakt oli veel jõus, nutitelefoni polnud olemas sõnanagi, Facebook’ist rääkimata. Ida-Euroopas ei eksisteerinud vabu valimisi ega erakondi nende klassikalisel kujul. Maailmaookeani polnud veel plastiga jõutud saastada ja eestlaste alkoralli Lätisse ei eksisteerinud isegi unenägudes. Jne. Kuid Doris Lessingu loengud räägiksid meile otsekui meie tänasest päevast, tänase päeva inimestest, inimestevahelistest vastastikustest manipuleerimistest, ajupesust, oskamatusest õppida iseenda ja ajaloo kogemustest.

Doris Lessing kirjutab inimese vabadusest ja grupi arvamuste allutavast jõust, ajupesu uurimise tulemustest, mida kasutavad riikide valitsused ja ka inimeste endi poolt orjalikult omaks võetud rollidest nii selgelt, nagu seda saab teha ainult see inimene, kes on oma mõtted, arvamused ja hoiakud läbi kogenud, läbi tunnetanud, läbi elanud, mitte omandanud teoreetiliselt, õppetoolide ja karjääri maailmast, kus eksamihinded, ametiredelid, autoriteedid ja elulreaalsuse mugavusmagnetid modellerivad inimeste teadvusi ja kujundavad hoiakuid, mis inimese enese sügavast sisemusest on tegelikult valgusaastate kaugusel. Hea seegi, kui mõni selline iseendast kaugenenud, äramodelleeritud tegelane seda vähemalt enne oma surma märkab, korraks.

Doris Lessingu sõnade tagant kumab tema vääramatu õigus olla just see, kes ta on, ja rääkida seda, mida ta sõltumatu inimesena arvab. Kuid erinevalt paljudest teistest, rahvamasse pelga lõbu pärast hullutavatest ja staariseisust taga ajavatest oraatoritest jääb Doris Lessing ka kõige teravamate arvamuste väljaütlemise juures rahulikuks ja inimsõbralikuks. Tema teab, et tõde võib olla valus lugeda, kuid tõde ei solva ega alanda teisi inimesi mitte kunagi.

Ja ma imetlen tema lausete rütmi, sõnavalikut ning sõnumi selgust, see kolmikrakend püsib kõikjal kindlalt teel, nii isiklikemate kui ühiskondlikemate tekstikäänakute puhul. Väärt lugemise kiitust tahan ma siin lõpetada samuti kui alustasin, tsiteerides. Valisin selleks lõpulõigud viimasest raamatus esitatud loengust, mis kannab pealkirja „Ühiskondliku muutuse laboratooriumid”.

Otsides näidet, millega illustreerida oma usku, et sõltumatu mõtlemisega ja ikonoklastilised üksiksisikud suudavad mõjutada sündmusi, sattusin ma Ehnatoni, Egiptuse valitseja peale, kes asus troonile 1400 aastat enne Kristust. Riiklik religioon oli sünge ja surma paine all ning poolloomadest, poolinimestest jumalaid oli loendamatu hulk. Ehnatonile ei meeldinud see religioon ja ta heitis seega kõrvale sünged rõhuvad preestrid, sünged poolloomadest jumalad ning võttis omaks armastusel põhineva rõõmsameelse religiooni ja üheainsa jumala. Tema valitsusaeg kestis kõigest mõni aasta, enne kui ta kukutati ning vana religioon ja vanad preestrid tagasi pöördusid. Kui Ehnatoni üldse mainiti, viidati talle kui Ketserile või Suurele Kurjategijale ning temast tehti eikeegi, nagu me nüüd ütleme. Ta kadus ajaloost ning alles XIX sajandil avastati ta uuesti. Sellest ajast saadik on tal olnud üsna erakordne mõju kõikvõimalikele inimestele. Freud uskus, et Mooses sai monoteismi mõtte Ehnatoni mahavaikitud Atoni religioonist. Tunduvalt hiljem pani Thomas Mann Ehnatoni oma suurde romaani „Joosep ja tema vennad”. Alles hiljuti kirjutas Philip Glass temast ooperi. Missugune oli siis päriselt see kuningas, kes valitses 3500 aastat tagasi ja kellel on säärane tähelepanuväärne võime sütitatada meie kujutlusvõimet? Me ei tea temast suurt muud peale selle, et ta kukutas ühe ideede kogumi ning kehtestas, olgugi lühikeseks ajaks, uue. Üks üksik vapper inimene, kes heitis väljakutse tohutule preesterkonna ja riigi masinavärgile. Üks inimene, kes seadis armastuse ja valguse religiooni surmareligiooni vastu…

Väga tõenäoliselt ütles Ehnaton poisipõlves endale, et mida küll suudab üks inimene selle kohutava, raske, võimsa ja rõhuva režiimi ja nende preestrite ja hirmutavate jumalate vastu – mis mõtet on üldse üritada?

Oma vabaduste kasutamise all ei pea ma silmas lihtsalt demonstratsioonide, erakondade ja muu säärasega liitumist, mis on üksnes osa demokraatlikust protsessist, vaid ideede vaatlemist, tulgu need ükskõik millisest allikast, et näha, kuidas need saaksid anda panuse meie eludesse ja ühiskondadesse, milles me elame.”  

Jaak Jõerüüt

Jaak Jõerüüt

Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Loe artikleid (6)