Kas kunsti saab õppida koolis? Jah ja ei. Minu õpingud Londoni Filmiakadeemias on jõudnud poole peale ning ma salamisi soovin, et need ei saaks kunagi läbi. Väike lootus on, et edasi filmitööstusesse suundudes jääb osa selle võlust alles – spontaansus ja teadmatus, kuidas üks imeline käsikiri lõpuks visuaaliks vormub ning millise publiku ta endale leiab. Seni pole ma söandanud veel oma koolielust kirjutada, kuna elu filmitudengina kaugest ja vähetuntud Eestist Londonis on nii kõikehõlmav, et ei teagi, kust otsast alustada. Proovigem see viga nüüd parandada.
“Kirjad Londonist” on kolumn, kus Marian Võsumets kirjutab kultuurilistest ja poliitilistest iseärasustest Briti ühiskonnas. Alates septembrist 2021 õpib ta Londoni Filmiakadeemia magistrantuuris ning on Kanal 2 ja Kuku Raadio korrespondent.
Londoni Filmiakadeemia on ainus filmikool Suurbritannias, mille asutajad ja juhid on naised. Üks inglane ning teine poolakas. Kas see mängis rolli minu otsuses? Mõnes mõttes küll. Naiste alaesindatus juhtivates filmitööstuse rollides on Celluloid Ceilingu uuringutes viimase viie aasta jooksul selgelt välja joonistunud – kõigest 15 protsenti maailma suurimate kassahittide produktsioonide eestvedajatest on naised. See tähendab režissööre, produtsente ja operaatoreid.
