“Puhkamisest” on kujunenud aina rohkem pigem moekas teema kui bioloogilise vajaduse rahuldamine.
Rutakate inimeste teed palistavas liivaluites rühib kurnatud sipelgasalk. Tegelased pääsesid eelmist elupaika tabanud hävingust. Ometi ähvardab neid sama saatus, rassides kõrvetavas kuivuses, ajendatuna väljamõeldud lootusest. Ootamatult ilmub horisondile kivijahusse mattunud joogipurgi kontuur. Oleks vaid suu ülespoole. Seegi kord veab. Esimesed hiivavad üle avause ning kõlab nõrk, aga selge rõõmuhüüe. Purgipõhjas on vett ja seintel kuivanud suhkrujääke. Nad pole ainult päästetud, vaid leidsid uue kodu. Varsti sünnib põlvkond uusi sipelgaid. Ruumi jagub kõigile. Elu on ilus. Välja arvatud instinktiivne hirm iga ilusa lõppemisest. Pessimistlikumad ohivad valjemalt, ülejäänud osutavad senisele edule ja avarale ruumile. Ressurssi näib lõputult, üle poole purgist on vaba ning ruumi arenguks ei tea kui kauaks.
