Kristjan Port: neetud pühapäev

Foto: Shutterstock

“Puhkamisest” on kujunenud aina rohkem pigem moekas teema kui bioloogilise vajaduse rahuldamine.

Rutakate inimeste teed palistavas liivaluites rühib kurnatud sipelgasalk. Tegelased pääsesid eelmist elupaika tabanud hävingust. Ometi ähvardab neid sama saatus, rassides kõrvetavas kuivuses, ajendatuna väljamõeldud lootusest. Ootamatult ilmub horisondile kivijahusse mattunud joogipurgi kontuur. Oleks vaid suu ülespoole. Seegi kord veab. Esimesed hiivavad üle avause ning kõlab nõrk, aga selge rõõmuhüüe. Purgipõhjas on vett ja seintel kuivanud suhkrujääke. Nad pole ainult päästetud, vaid leidsid uue kodu. Varsti sünnib põlvkond uusi sipelgaid. Ruumi jagub kõigile. Elu on ilus. Välja arvatud instinktiivne hirm iga ilusa lõppemisest. Pessimistlikumad ohivad valjemalt, ülejäänud osutavad senisele edule ja avarale ruumile. Ressurssi näib lõputult, üle poole purgist on vaba ning ruumi arenguks ei tea kui kauaks.

Mitu korda on vaja paberit kokku murda, et tekkinud paberipataka paksus ulatuks Päikeseni? Kiusatus on vastata, et kuna Päike asub jube kaugel, on ruumi voltimiseks jube palju. Kuigi õige vastus on 50 korda. Ja sipelgad peaksid tormama, et leida uus elupaik. Üks paljunemise kord veel ja vaba ruum ongi servani sipelgaid täis. Oled voltinud paberit 49 korda ning Päikeseni on veel pool maad. Tundub, et jäänud tee on arutult pikk. Tunne on loomulikult vale. Jäänud on vaid üks ja viimane kord. Senised saavutused suurendasid sammu suuruse jube suureks.

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (47)