Marko Mäetamm: puhkamise imeline kunst

Natüürmort jalgratta, tossude, sokkide, maikasärgi, lühikeste pükste, froteerätiku, seljakoti, küüslauguleibade ja keefiriga I Foto: Marko Mäetamm

Suvi on minu jaoks üks väga imelik aastaaeg. Võiks öelda isegi, et keeruline ja raske aastaaeg. Vabakutselisena mul mingit kindlat tööaega ei ole, mis tähendab automaatselt seda, et pole ka mingit kindlat puhkuse aega. On pidev tegutsemine, mis puhanguti võtab intensiivsemaid vorme ja puhanguti on veidi rahulikum.

Intensiivsem on siis kui on mingid tähtajad ja projektid või siis kui uksest ja aknast tulvab sisse uusi ideid, mis lihtsalt tuleb ära teha. Rahulikum on siis, kui asjadega väga hullu kiiret pole ja saab teha niimoodi mõnuga. Aga sellist asja, et jätad oma tööd ja tegemised seisma ja lihtsalt puhkad, seda pole minul viimastel aastakümnetel ette tulnud. Tegelikult ega ma seda vist väga ei igatse ka, sest tegevusetus ajab mind närvi ja tekitab halva enesetunde.

Suvega on aga nii, et peaks nagu puhkama, sest nii käib. See on justnagu kultuuriliselt meie sisse sedamoodi programmeeritud. Tuleks võtta aeg maha. Tuleks sõita maale. Tuleks külastada mõnda saart. Tuleks käia paljajalu murul. Tuleks käia ujumas. Tuleks päikest võtta. Tuleks muru niita. Tuleks marju korjata. Tuleks metsas käia. Tuleks peenraid kõbida. Tuleks kodu juures nokitseda. Tuleks midagi parandada ja üle värvida. Tuleks käia suveüritustel. Ühesõnaga – tuleks puhata.

Mu naisele väga meeldiks niimoodi ja lastele vist isegi ka. Mulle aga… ma ei saaks öelda, et ei meeldiks. Meeldiks küll ja vist isegi väga. Mind teeb kohe kadedaks kui ma näen inimesi, kes niimoodi teevad. Rabelevad hommikust õhtuni oma tööpostil aasta otsa ja suvel siis puhkavad eelpool kirjeldatud viisil.

Minul on jah aastaringi üks ja seesama. Suve teeb aga keeruliseks ja nagu ma alguses ütlesin, isegi raskeks päris mitu asja. Esiteks see teadmine, et suvi on lühike ja lõpeb nagunii kohe ära ja kuidagi nõme on istuda ateljees ja teha kõike seda, mida ma nagunii aasta otsa teen.

Teiseks mulle väga meeldib kuumus ja kui ikka väljas on 30 kraadi nagu sel suvel pidevalt on olnud, siis ma loomulikult hea meelega istuks pigem rannas ja võtaks päikest. Kusjuures kui ma noorem olin, siis mind rannas vedelemine millegipärast üldse ei huvitanud.

Kolmandaks on see jama, et suvel liigub kõik jube palju aeglasemalt kui muul ajal. Mõtlen igasugust asjaajamist ja meilindust. Põhjuseks muidugi taas see, et kõik teised inimesed on puhkusel. Absoluutselt kõik. Saadad kellelegi e-maili ja silmapilk saabub automaatne vastus, mis teatab, et olen kontorist eemal. Harvadel juhtudel tulem mõni aeg hiljem sellelt inimeselt ka pärisvastus, mis tähendab, et tegu on umbes samasuguse vaimust vaevatuga nagu ma ise, kes kas ei saa või lihtsalt arvab et ei saa kuidagimoodi puhkusel olla.

Igasugused muud toimingud liiguvad samuti nagu vati sees – aeglaselt ja kiretult. Näiteks üritasin juulis oma autot maha müüa. Tegin ilusad pildid, panin igasugustesse portaalidesse sõbraliku suvehinnaga üles – kuu aja jooksul mitte ühtegi huvilist. Ajas kohe närvi, sest auto on nagu prillikivi ja igatpidi vinks vonks ja kuidas nüüd siis mitte keegi ei tunne isegi selle vastu huvi!? Siis luges naine kusagilt lehest, et korterite müük seiskus nende 30 kraadiste ilmadega pea täielikult ja see rahustas mind natuke maha. Muidugi, no kes siis kuumaga korterit ostab! Ja kui sul korterit ei ole, mis sa siis sellest autostki ostad, sul pole seda ju kusagile parkidagi!

Kui juulikuu osas valitseb veel mingisugunegi selgus, sest siis puhkavad tõesti sajaprotsendiliselt kõik, kes vähegi puhata on otsustanud, siis august – see käesolev kuu on vägagi desorienteeriv. Augustis väga paljud justnagu enam ei puhka ja mingid vahepeal ära hangunud asjad liiguvad taas suhteliselt vilkalt. Ning see loob niisuguse petliku illusiooni. Kruvid endal samuti tempo üles eeldad, et elu Eestis on taas saavutanud oma tavapärase rutiinse närviliselt tõmbleva rütmi. Järgmisel hetkel on aga kõik jälle kinni nagu kännu taga, sest justnimelt konkreetse ettevõtmise võtmeisik on otsustanud puhata augustis.

Iseenesest on see tark ja kaval tegu puhata juuli asemel augustis. Kui ma nüüd juba aastate eest Kunstiakadeemias dekaan olin, siis kasutati seda trikki päris sageli ja ma ise tegin seda samuti. Majasisene kord nägi ette nii, et kogu kooli juhtiv kollektiiv üheaegselt puhata ei tohtinud, keegi pidi ikka kohal olema. Pakkusidki siis justnagu ennastohverdavalt, et oled juulis tööl ja puhkad augustis. Juulis oli Kunstiakadeemias teadupärast täielik surnud aeg ja lisaks ka lühendatud tööpäev. Käisid siis hommikupoole niisama läbi, sügasid kellegagi natuke keelt, jõid kohvi, tegid arvutis omi asju ja imbusid vaikselt peale lõunat minema. Tegelikult ei juhtundu midagi ka siis kui mõni päev üldse nägu ei näidanud. Augusti seevastu läks lahti täielik hullumaja – ettevalmistused uueks õppeaastaks, igasugu paberid ja dokumendid, igate pidi väljapuhanud ja energiast tulvil rektor tulistamas puusalt uusi ideid ja tööülesandeid. Vat siis oli Kunstiakadeemias mõistlik puhata!

Aga mis ma siin ikka heietan. Lähen parem teen midagi vajalikku. Ateljees. Joonistan, maalin, kirjutan, teen keraamikat ja mängin trummi. Ja vaatan, ega keegi mu autot ei ole tahtnud ära osta.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (81)