Prantsuse vaim oli tähtis juba nooreestlastele. Millised võnked ja mõtted on Prantsusmaa õhus täna? Rubriigis “Noppeid Prantsuse meediast” pakume pikemalt lahti kirjutatuna valiku teemasid, mis viimasel kuul sealses meedias kõneainet pakkunud ja mis võiks ka Eesti lugejale huvi pakkuda. Uudiseid vahendab kohalikku olustikulist konteksti hästi tundev frankofiil Tiina Richard.
Seekordses ülevaates: Prantslaste seisukohad ühiskonnateemadel värske arvamusuuringu tulemusena, Ukraina kriisi kajastus, Prantsusmaa on välisinvestorite seas atraktiivne, Prantsuse päritolu ükssarvikutest miljardifirmad, näitekirjanik Molière’i juubeli tähistamine, Michel Houellebecqi uus teos “Anéantir” on raamatute müügiedetabeli tipus.
Prantslaste seisukohad ühiskonnateemadel värske arvamusuuringu tulemusena
Cevipof – Sciences Po poliitikauuringute keskus koostöös Opinionwayga avaldas värske 10 500 vastajaga uuringu, millest ilmnes, et prantslaste umbusk poliitika vastu on kasvanud, nõudlus autoriteedi ja demokraatia järele tugevnenud ning parempoolne valijaskond muutunud domineerivaks (kuigi valdav osa meediast esindab vasakpoolsust). 57% vastanutest leidis, et demokraatia ei toimi piisavalt, soov kaasa rääkida tähtsates poliitilistes otsustes (sealhulgas rahvahääletuse sisseviimine) on 70%-l küsitletuist.
Umbusk asutuste ja institutsioonide suhtes on tugev. 68% nõuab suurema autoriteedi kehtestamist (selmet kehtestada uusi õigusi). 63% vastanuist on seisukohal, et Prantsusmaal on liiga palju sisserännanuid. 73% arvab, et praegune majandussüsteem on kasulik ülemustele töötajate arvelt. Sotsiaalse õigluse tagamiseks tuleks võtta rikastelt ja anda vaestele, usub 57%. Prantsusmaa majanduslik avatus on hinnatud, kuid iga teine vastaja sooviks seda näha veel paremas olukorras. Tähtis teema on piirid ja identiteet: 56% vastanuist arvab, et Prantsusmaa koosneb kogukondadest, kes elavad üksteise kõrval (mitte ei ole ühtne rahvus). 61% leiab, et islam kujutab ohtu vabariigile. Kuritegevuse kasvu ja turvalisuse puudumise taustal on 47% vastanuist seisukohal, et surmanuhtlus tuleks taastada.
Allikas: Opinionway
Ukraina kriis Prantsusmaa meedias
Prantsusmaa koos teiste suurriikidega mõistab, et Balti riigid ja Poola näevad Venemaas eksistentsiaalset ohtu, kuid praegu on lootus kriisi rahumeelseks lahenduseks alles. Prantsusmaa on näidanud solidaarsust Ukraina suhtes alates aastast 2014 mitmetes valdkondades, osutades talle toetust, ning lisanud, et võimaliku agressiooni korral on Prantsusmaa ja liitlaste vastus Venemaale tugev ning karm. Samas püüab Prantsusmaa hoida positiivset dialoogi Venemaaga, mis on osutunud keerukaks juba enne praegust kriisi, aga nüüd veel enam, pannes Macroni ja Putini suhted proovile. See tekitab Prantsuse poliitikutes ning vaatlejates rahulolematust: läbirääkimistel Euroopas toimuva üle ei ole Prantsusmaa häält piisavalt kuulda.
Meediaavaldustest tuleb Prantsusmaa hoiakuna esile rahu taotlemise ja selles kaasarääkimise soov. EL-i ning NATO põhimõtetele toetudes on president Macron lubanud tegutseda vajadusele vastavalt ja karmilt. Ukraina kaudu on eurooplastele esitatud küsimus, millist demokraatia mudelit on nad valmis kaitsma ning millise piirini, arvavad poliitikavaatlejad.
On neid, kes kardavad Venemaa rünnakut Ukrainale, ning sama palju teisi, kes sellesse ei usu, näitab ajalehe Le Figaro 25. jaanuari arvamusküsitlus ligi 180 000 vastaja seas. Teiste üldiste meeleolude kohta võib väita, et eriarvamusi on rohkelt, räägitakse palju ning vastandlikku, oletatakse erinevaid võimalikke stsenaariume. Vaadates Venemaa käitumist – isegi kui mõistetakse varasemaid konflikte Ida-Euroopas, Nõukogude Liidu tõttu kannatanud riike ja nende seisukohti – ei haara see kõiki ega loo valitsevat meeleolu. Ajaloost tuntud vastastikusest huvist ning sidemetest Prantsusmaa ja Venemaa vahel on midagi veel alles: paljud ei tõtta kujutama Venemaad kurjuse kehastusena. Kuid arusaam Venemaa agressioonist on samuti levinud. Esineb neid, kelle arvates Euroopa tulevik on seotud Venemaaga, pidades seda soodsaks lahenduseks ning kujutledes, et USA ei soovi näha nii suurt ühist blokki enda vastas.
Arvatakse samas, et kuigi USA on ähvardanud Venemaa vastu kehtestada sanktsioone, on tal selleks vähe trumpe käes. Majandussanktsioonid ei mõju Venemaale ja nende all kannataksid tuntaval viisi hoopis eurooplased ise, vastupidi USA-le, keda see vähem puudutab. Eurooplased sõltuvad Vene gaasist enam kui kunagi varem. Euroopa riigid pole suutnud leida ühist käitumisstrateegiat ning näivad järjest vähem võimelised oma kaitse ja turvalisuse eest hoolt kandma. USA nõuded Venemaa vastu sanktsioonide kehtestamiseks tooksid kaasa Euroopa suurema sõltuvuse USA-st. Ameerika kruvib pinget, mille otseseid tagajärgi tuleb kannatada Euroopas, arvavad mõned. NATO ja Euroopa on tagasi lükanud Ukraina NATO-ga liitumise soovi, sest Ukraina ei vasta NATO-sse vastuvõtmise reeglitele. Prantsusmaa (koos Saksamaaga) ei poolda Ukraina liitumist NATO-ga, vältimaks provokatsiooni Venemaa vastu.
Venemaa agressiivsest hoiakust rääkides peetakse esmajärguliseks, et venelaste provokatsioonile ei tohi reageerida rünnakuga. Tuleb jõuda selleni, et Venemaa tõmbaks oma väed tagasi ja muudaks retoorikat. Instituudi IHEDN uuringute direktor Olivier Schmitt leiab aga, et Venemaa invasioon jääb vähetõenäoliseks, kuna keegi Venemaal sõda ning selle tagajärgi ei soovi, samal arvamusel on paljud teised poliitikaeksperdid. Sõjalisest konfliktist ei oleks mingit kasu Vene võimudele, sest arvamusuuringute põhjal võiks see vaid 16% venelastel soodsat arvamust Putini kohta tõsta, ütleb vaatleja.
Järgnevalt näide kriisi kajastamisest meedias, kus võib leida üksjagu kõnekaid hoiakuid.
Endine Venemaa suursaadik Prantsusmaal (2008–2017) Aleksandr Orlov selgitas 27. jaanuaril raadiojaamale Radio Classique antud intervjuus, et Venemaa ei kavatse ega soovi mingit sõda Ukrainas.
Küsimusele, kas rahumeelseks lahenduseks poleks Vene vägede tagasitõmbumine, vastas Orlov, et Vene väed on oma territooriumil, oma kodus ja nende liikumine on normaalne. Tema sõnul on Prantsuse eksperdid nõus väitega, et Venemaa poolt ei tehta mingeid ettevalmistusi sõjaks. Venemaal ei ole selleks mingit huvi. Venemaa ei soovi Ukraina liitumist NATO-ga, ei soovi Ameerika rakette viie minuti kaugusel Moskvast, mis oletatavasti jääb üheks võimaluseks. Küsimuse peale, kas Putin kahetseb Nõukogude Liidu lagunemist, vastas Orlov, et Putin on sellele juba vastanud, öeldes, et kahetseda võib, aga arutu on see, kes tahab uuesti luua NL-i. Sestap on see täiesti ebareaalne ja üldse mitte Putini kavatsus. Orlovi sõnul Venemaa austab rahvaste enesemääramise õigust, kuid ei taha, et keegi ässitaks Ukrainat Venemaa vastu üles.
Küsimusele, kas Venemaa mõistab NATO ähvardusest enda suunas rääkides, et Balti riigid, Poola ja Ukraina tunnevad end Venemaast ohustatuna, vastas Orlov, et olukord on selline, kus mõlemal poolel on sama hirm, see näitab, millise piirini on mittemõistmine ja pinged jõudnud. Tuleb peatuda ning allkirjastada lepped, mis näeksid ette julgeolekugarantiid mõlemale poolele. Sest enam ei kehti mõlemalt poolelt respekteeritavad mängureeglid. Kui Ukraina tahaks liituda EL-iga, ei ole Venemaal selle vastu midagi, NATO-ga liitumine on aga täiesti teine asi.
Saatejuhi küsimus, et kuna Putin tahab läbirääkimisi pidada ainult Bideniga ja kohtleb Euroopa riike kui USA vasalle, siis kas Macroni kõnelustest Putiniga on kasu, sai vastuseks, et Putin eelistab dialoogi Bideniga, sest Biden on praegu otsustajaks. Endine saadik jätkas: Venemaa tahab häid suhteid Euroopaga, sest kuulub Euroopasse. Kui praegu on suhted Euroopaga blokitud, pole see nii Venemaa initsiatiivil. Kuid Venemaa on valmis dialoogiks ja peab seda vajalikuks paljudel teemadel. Saatejuht Renaud Blanc viitab suurele erinevusele, kuidas Euroopa Putinit näeb ja Orlov teda iseloomustab. Orlov vastab, et Putin ei ole sellist hukkamõistu ära teeninud. Küsimusele, kuidas selgitab Orlov meediast kõigile tuntud Venemaa demokraatiast kõrvalekaldumise näiteid, vastab ta delikaatselt, et on just kuulnud sama ka Prantsusmaa aadressil, kuid Venemaa on demokraatlik riik oma traditsioonidega, mille juurde kuulub autoriteetne liider, ning valitsemaks hiiglaslikku maad erinevate rahvastega, on vaja tugevat isiksust riigi eesotsas.
Eurooplased peavad probleemiks Putinit, kes on nende silmis jäiga režiimi esindaja, ütleb intervjueerija ja küsib, kas pärast Putinit võiks olla Venemaa eesotsas riigijuht, kelle puhul võiks loota paremaid suhteid Euroopaga. Orlov vastab, et eurooplased igatseksid Putinit, sest ta on täiesti Euroopa-meelne. Putin soovis tihedamaid suhteid Euroopaga, aga viimane ei ole seda ise soovinud. Intervjueerija märgib, et alates 1991. aastast on Euroopal Venemaaga keerulised suhted, kuna ta olevat Venemaad alandanud. See on just Venemaa seisukoht, vastab Orlov. Aastal 1995 käis president Mitterrand Moskvas, pidades seal oma viimase suure kõne, kus ütles, et venelased on võimas rahvas, keda ei tohi kunagi alandada, aga lääs on selle kahjuks unustanud, sõnab Orlov ning lisab veel, et sõda saab vältida, selleks teevad venelased kõik ja ta jääb samuti lootma maailma riigijuhtide arukusele.
Allikad: France Info, Radio Classique, sotsiaalmeedia ja teised avalikud allikad
Prantsusmaa on välisinvestorite seas atraktiivne
Käesoleva aasta algul selgus, et alates 2019. aastast tõmbab Prantsusmaa Euroopas ligi enim välismaiseid investeeringuid. Rahvusvahelisel tasemel on hinnatud Prantsusmaa oskusteave, sellest annavad tunnistust arvukad rahastused tervise, põllumajanduse, teadusuuringute ja muudes valdkondades. Soodne asend Euroopas, transpordi ning telekommunikatsiooni infrastruktuurid on lisatrump.
Jaanuaris peeti viies rahvusvaheline majandusvaldkonna tippkohtumine Choose France eesmärgiga propageerida investeerimisvõimalusi Prantsusmaal. Kokku tulnud rahvusvahelised ettevõtjad teatasid üle 4 miljardi euro investeerimisest Prantsusmaal peamiselt tööstusprojektidesse, mida on vähemalt 21 ning mis võimaldavad luua üle 20 000 töökoha. Mõned näited: Ameerika firma Eastman suunab 850 miljonit eurot plastitöötlemistehasesse, Rootsi mööblitootja Ikea toob 650 miljonit, Saksa keemiatehas BASF 300 miljonit. Pfizer investeerib üle 520 miljoni tippteaduse arendamiseks COVID-i vastu. Viimase nelja aasta jooksul käigus olnud 57 projektist konkretiseerus 55 kokku kaheksa miljardi eest, luues üle 13 000 töökoha.
Allikad: Élysée, Capital, L’Usine nouvelle
Üle miljardi dollari väärt Prantsuse idufirmad ehk ükssarvikud
Rahvusvahelisel tasandil on majanduse dünaamilisuse näitajaks saanud üle miljardi dollari väärt idufirmad, mida nimetatakse ükssarvikuteks. Prantsusmaal on neid nüüd 26, kuid viis aastat tagasi oli neid vaid kolm. Siin mõned näited.
Lydia – 10 aastat tagasi töötasid Cyril Chiche ja Antoine Porte välja rakenduse, millega saab telefoninumbri abil vaid paari liigutusega teha rahaülekande. Lihtne idee, kuid tohutu edu, mis on toonud 5,7 miljonit kasutajat. Lydia tõstis detsembris 2021 oma väärtuse üle miljardi euro piiri, olemata börsil noteeritud. Lydia on tõestanud oma tehnoloogilist pädevust, olles köitnud miljoneid kasutajaid ning tõmmates seega ligi investoreid kogu maailmast, kes võivad loota prisket kasumit vaatamata võimalikele riskidele.
Back Market, mille praegune väärtus on üle viie miljardi euro, müüb parandatud telefone ja arvuteid. Soodsad tingimused idufirmade loomiseks on kestnud juba kümme aastat. Paljud on seadnud eesmärgiks saada oma alal suurfirmadeks nagu Google või Amazon.
Exotec on esimene Prantsuse ükssarvik tööstuses, ta töötab välja ja toodab autonoomseid roboteid, mis on võimelised haldama laovarusid. Praegune käive on 100 miljonit eurot. Renaud Heitz, Exoteci kaasasutaja: “Järgmine etapp on jõuda kolme-nelja aasta pärast miljardise käibeni.”
Loïc Soubeyrand asutas idufirma Swile aastal 2018. Ettevõte võimaldab toitlustusasutuses ühe kaardiga hallata kõiki töötajate soodustusi: restoranikuponge, sõidukulude talonge, kinkekaarte, palka ja ametialaseid kulutusi. See vähendab paberikasutust. Kolme aastaga on idee köitnud 600 000 kasutajat, mille tulemusel ületas firma eelmise aasta lõpul miljardi euro väärtuse. Swile palkab keskmiselt 30–40 töötajat kuus, kuid aastal 2022 on ette näha tempo tõusu, laienemist ning tegutsemist rahvusvahelisel tasandil.
Aastal 2021 on investeeringud Prantsuse idufirmadesse kahekordistunud ning jõudnud 11,57 miljardi euroni (allikas: Cabinet EY).
Allikas: TF1 IFO
2022. aasta jooksul tähistatakse kogu Prantsusmaal näitekirjanik Molière’i (1622–1673) juubelit
15. jaanuar märkis Prantsuse ühe hinnatuma autori Molière’i ehk kodanikunimega Jean-Baptiste Poquelini 400. sünniaastapäeva. Käesolev aasta on Prantsusmaal pühendatud maailmas enim mängitud klassikaliste autorite hulka kuuluva Molière’i juubeli tähistamisele näidendite kõrval ka näituste, kollokviumide ja erinevate sündmustega, mida korraldatakse rahvusvaheliselgi tasandil.
Molière on prantslaste jaoks parim tugevate sõnumite meister, kelle stiil, originaalne sõnakasutus, elufilosoofia ning väljendid elavad tänini.
Molière’i katkematu edu seletub kaasajal aktuaalseks jäänud teemade ja eluliste tegelaskujude tabavas peegeldamises, mille väljendamisel avalduv koomiline efekt on erakordne, juba sajandeid tagasi tekitas see elevust kõigis ühiskonnakihtides. Paljude prantslaste meelest ei ole midagi paremat, et naerma ajada. Arusaadavalt võib huumori mõiste sellisel kujul põhjamaisele loomusele mitmelgi põhjusel ning mõnigi kord kaugeks jääda, iseloomustades seeläbi hästi ka traditsioonide ja kultuuritausta erinevust nende rahvaste vahel.
Prantsuse keelt nimetatakse alates 19. sajandist Molière’i keeleks, tunnustamaks dramaturgi osavat keelekasutust kõigis registrites, mida mõisteti kogu Prantsusmaal ja mis on jäänud prantsuse kultuuripärandi lahutamatuks osaks.
Teatris Comédie-Française, mida nimetatakse ka Molière’i majaks, on alates 1680. aastast esitatud üle 35 000 tema näidendi. Dramaturgi, näitleja, lavastaja ja trupijuhina lõi ta erakordseid isiksusi, oli ületamatu näitlejavõimetes ning suutis rääkida tõsistel teemadel naljakalt. Hinnatud näitleja Francis Perrin: “On tunda, et näidendid on kirjutanud näitleja, kõik on näitlemiseks, igal väiksel rollil on midagi teha. Molière’is peitub geenius.”
Autor kirjeldab suur- ja keskkodanluse kombeid, nõrkusi ja naeruväärsust, kes oma privileegidega on ükskõikne vaesemate klasside suhtes. Dramaturgi talent võimaldas tal pilgata snoobe ja silmakirjatsejaid. Koomika pääseb esile, parodeerides teatud eneseväljendust, mis moonutab keelt või muudab selle tarbetult keeruliseks nagu maneeritsemine, pedantsus, halvasti kasutatud võõrkeelsed laensõnad. Keeleline selgus on sellest ajast saanud eriliselt tähtsaks. Ajakirjanik Philippe Tesson ütleb, et Molière’i puhul jääb hämmastavaks tema sotsioloogiline, kultuuriline ja majanduslik analüüsivõime, mis illustreerib hästi kaasaegset Prantsusmaad, mõned pisiasjad välja arvata. Seetõttu on näidendite vastu huvi suur, nende tegelased sarnanevad niivõrd meie ajastu inimestega.
Molière leidis iga sotsiaalse klassi karakteerse väljendusviisi, mille moodustasid muu hulgas aktsendid ja toonid ning milles on ühtaegu nii familiaarset kui väljapeetut, nii et iga ajastu lugeja-vaataja leiab omale vastava. Nagu kõigi suurte autorite puhul, seisneb ka Molière’i tähelepanuväärsus selles, et mistahes vanuses vaadates avaneb tema loomingusse süvenedes erinevaid aspekte ning küpsedes mõistetakse nooremana tähelepanuta jäänut.
Esimene tõeline edu saabus Louis XIV ees lavastusega “Armunud doktor” aastal 1658. Kuigi kuningas ei lubanud kriitikat oma valitsemise aadressil, austas ta kunsti ning hindas kõrgelt vaimukust. Molière’is leidis monarh sellist vaimu ja teravmeelsust, mis ta intellekti tõeliselt paelus ning muidugi naermagi ajas. Nii sai autorist kuninga kaitsealune. Kui Molière oli moodustanud kuninga näitetrupi, muutusid ka rünnakud tema loomingu pihta piiratuks. Mida kuningas ise ei saanud öelda, selle kohta andis ta tellimuse kirjutada näidend, võimaldades Molière’il väljendada tõde tänu kuningale. Esimest kuulsat komöödiat “Naeruväärsed eputised” (1659) saatis erakordne edu. Dramaturgi kuulsus ületas riigipiirid juba tema eluajal ning Molière’i keel levis kõigis Euroopa õukondades kuni Venemaani ja võttis ruttu koha domineerivate klasside seas kui sotsiaalse erisuse näitaja.
Prantsusmaal autasustatakse näidendeid ja näitlejaid Molière’i auhinnaga, mis on tähelepanuväärsemaid auavaldusi suure dramaturgi mälestuseks.
Allikad: France Culture, Moliere 2022
Michel Houellebecqi uus teos “Anéantir” on raamatute müügiedetabeli tipus
Juba pea 25 aastat on Michel Houellebecqi teose ilmumine suursündmus. “Anéantir” on väljaspool Prantsusmaad enim tuntud ja loetud prantsuse autori kaheksas romaan. Jaanuaris ilmunud teoses väljendab kirjanik vananeva ühiskonna ja enda läheneva kõrge eaga seotud kannatusetaju.
Prantslased peavad Houellebecqi sajandi mõjukaimaks kirjanikuks, kel on eriline võime leida üles ühiskonna tabuteemad, mida ta iseloomulikul viisil lahkab ning mis nii mõjuvad pommidena ühiskonna palgesse. Teemad, millest kõik hoiduvad, millega kaasuvad süüdistused ning kohtutee. Ka Houellebecqi on süüdistatud ja hukka mõistetud kõikvõimalikel põhjustel. Võime intelligentselt vastata ning oma mõte vaimuteravusega formuleerida on aga vaigistanud tahumatu kriitika korduvalt. Hämmastav on tema tõepärane kirjeldus praegusaja inimkonna kannatustest ja viletsusest, millega kaasnevad eksistentsiaalne melanhoolia ning liialdatud tarbimine – see kõik näib kohati justkui selgitusena meie ajastul toimuvale. Osutades kaasaegsetele harjumustele ja iidolitele, käivad Houellebecqiga kaasas illusioonitu hoiak ning irooniline stiil, enamasti häiriv, kaugel poliitkorrektsusest. Teravat irooniat on elu absurdikirjeldustes.
Selge pilguga ja järeleandmatult edastab kirjanik oma vaatlusi meie maailmast ning selle toime võib hirmutada. Houellebecqi teeneks võib pidada soovi inimkond äratada, kuid paljud eelistavad edasi unistada. Houellebecq esitab ühiskonda raputavaid, kuid õigeid küsimusi: kes ma olen, kust ma tulen, kuhu lähen? Samuti ilmneb autori vajadus ja otsing religiooni kui teenäitaja järele.
Alexis Brocas, kirjanduskriitik ja ajakirjanik märkis intervjuus telekanalile France 24: “Uus teos on voolav, ladus lugeda, kahtlemata vähem skandaalne kui eelmised, samas kriitiline ja karm uue aja vaimu suhtes. Teemade hulgas on ka eutanaasia ja kirjaniku sisevaatlused. Tegelased on suurepäraselt loodud. Palju on väikseid torkeid heauskset progressi propageeriva ühiskonnaliikumise suunal. Isegi poliitilist külge kõrvale jättes on see igati hea raamat.”
Kriitikud räägivad küünilisuse vähesusest võrreldes eelmiste teostega. Kirjanikul on õnnestunud positiivsem teos, kuid ta ei reeda end selles. Raamat loob pildi paremast Prantsusmaast mõne aasta pärast. Aga paremini elaval Prantsusmaal on modernne standardiseerimine prantslaste identiteeti kaotamas. Ebaharilik on ka paarisuhte areng, mis lahkumineku asemel jõuab hoopis raskuste läbimise tulemusel leppimise ning teineteiseleidmiseni. See annab teosele positiivse noodi, on taas üllatuslik ja säilitab kirjaniku salapära. Raamat ilmus tiraažiga 300 000 eksemplari ning on selle aasta alguse suurimaid läbimüüke.
Houellebecq meeldib inimestele, aga tekitab ka lahkarvamusi. Kirjanik on mures maailmas valitseva pärast, paistes oma teostes pessimistina, kuid künismi ega tigedust tema juures tegelikult ei ole – on terav pilk. Lääne dekadentsist ja üksindusest ultramoodsas ühiskonnas kirjutades on tal hea huumorimeel. Enamikule jääb tema isiksus siiski suletuks ja raskelt mõistetavaks. Ta oskab ka enda üle naerda, ütleb Bernard Pivot, Goncourti auhinna žürii liige. 2010. aastal sai Houellebecq selle kõige väljapaistvama kirjanduspreemia romaani “Kaart ja territoorium” eest.
Allikas: France 24, Lire-Magazine Littéraire
