Raamatuarvustus. Valner Valme: prantsuse Micheli nutulaulude raamat. “Serotoniin”

"Serotoniinis" tõdeb peategelane Florent, et Lääne ühiskond hakkab impotentseks muutuma.

Michel Houellebecqi viimatine, ka algupärandina veel täitsa värske romaan “Serotoniin” peaks võtma tuju ära. Sest eht-houellebecqlikult on teos tulvil pessimismi. Kummalisel kombel panin raamatu kõrvale ja ilmatu kergendus uhkas üle. Hea kirjandus teeb seda. Tunne, et keegi näeb seda maailma läbi ja oskab kirja panna. Ja et see keegi on tegelikult empaatiline inimene, kelle tegelased ei taha muud kui armastust. Ja hingelt vigastena sobituda selle vigase maailmaga. Vigane pluss vigane peaks ju kokku passima? Aga ei, kõigil meil on oma erilised vead.

Teiseks ülendab Houellebecqi lugejat tõenäoliselt autori huumorimeel. Jah, see on pealtnäha must, aga see on ka vallatu, lausa üleannetu. Südame teeb soojaks, kui kellelgi on veel nii särav huumorimeel ajal, mil pooled inimesed ajavad täiesti masina juttu.

Kolmandaks võib ju Houellebecqi romaane vaadelda hoiatusromaanidena. Lootusetud lood annaksid igale lugejale justkui märku, et vaadake, mis juhtub, kui me kõik kalestume ära, palun lugege ja võtke midagi ette. Houellebecqi antikangelased on kui mustertegelased, tuleb teha teisiti kui nemad ja kõike saab veel parandada.

Mõistan, et see on optimisti vaade prantsuse kaasaja meistri loomingule. Optimist ma ei ole. Aga see on ka üks Houellebecqi lohutavuse võti. Kõik me oleme optimistid Houellebecqi kõrval.

Houellebecqi senised romaanid on käsitlenud islami võidukäiku (“Alistumine”), moodsa maailma noorusekultust (“Saare võimalikkus”), seksiturismi (“Platvorm”), kunsti ja kuritegevuse motiive (“Kaart ja territoorium”), ideaalide lagunemist (“Elementaarosakesed”), kui saab neid mõttetihedaid teoseid ühe-kahe sõnaga kokku võtta, sest alati on mängus hulgaliselt nüansse, mis kaasnevad väikse inimese olelusega tänapäeva maailmas: ületarbimine, reklaami mõju, migratsioon, armastuse puudusest lähtuv ülemäärane seksiiha, seksiihale üles ehitatud ühiskond, televisiooni tühjus, alkoholi tähtsus, depressioon, “Serotoniinis” isegi Prantsusmaa põllumajanduse allakäik, mida Houellebecq käsitleb ülima asjatundlikkusega – pole ime, on ta ju endine agronoom ja võiski imestada, miks ta selle valdkonna huku poole varem eriti vaadanud polnud.

Peateemaks “Serotoniinis” on siiski üksi jäänud keskealine inimene, ka see on Houellebecqi leitmotiiv. Üksindust esineb nii hingelist kui ka füüsilist, esimene viib sageli teiseni.

Mida teeb üksildus ja armastuse puudumine, sellest on Houellebecq loonud pildi juba oma esimeses romaanis “Võitlusvälja laienemine” (1994; eesti keeles 2005), ainult et veerandsaja aastaga on kirjaniku nägemus inimeksistentsi potentsiaalist muutunud ühelt poolt veel pessimistlikumaks, teisalt fatalistlikumaks, küünilisemaks, käegalöövamaks.

Kas seks on veel käivitav jõud? Houellebecq üldiselt ei koonerda suguelustseenide ja intiimüksikasjade kirjeldustega, aga see ei ole päris porno. Ta käsitleb neid teemasid nukraks tegevalt, isegi piinlikult. “Serotoniinis” lausa tülgastavalt, näiteks ühtib teose
peategelase ühe perioodi elukaaslane Yuzu koertega. Houellebecqil ei ole tabusid, tabu on tema jaoks ehk harmooniline maailmakorraldus.

“Serotoniinis” tõdeb peategelane Florent, et Lääne ühiskond hakkab impotentseks muutuma.

“Ülejäänud saated ei eristunud üksteisest kuigivõrd, ma jõin ennast aegamisi täis, klõpsisin mõõdukalt kanalite vahel, kusjuures peamine mulje oli see, et valida on ainult kokandussaadete vahel, kokandussaateid oli juurde tekkinud märkimisväärsetes kogustes — samas kui erootika hakkas enamikust kanalitest kaduma. Prantsusmaa ja võib-olla kogu läänemaailm oli ilmselt tagasi langemas oraalsesse faasi, kui kasutada tolle Austria klouni terminit. Mina liikusin samas suunas, siin polnud mingit kahtlust, ma läksin tasapisi paksemaks ja seksuaalne alternatiiv ei tulnud mulle enam eriti selgelt silme ettegi.” (lk 229)

Seks on allakäik, seksitus samuti. See on Houellebecq. Kõik on allakäik. Ühiskond laguneb ja inimesed selle sees samuti. Inimesed lagundavad ühiskonda ja ühiskond inimesi. See suhe on vastastikune ja truu.

Florent on enne oraalset faasi siiski katsetanud inimsuhetega. Oma elule tagasi vaadates ilmnevad erinevad põhjused, miks ta ühest või teisest naisest lahku läks. Kokkuvõtvalt on põhjuseks võimetus panustada koosellu, empaatiapuudus, ehkki ei peategelane ega autor seda nii ei sedasta; järeldused, nagu Houellebecqi romaanides nii meeldivalt sageli, jäetakse lugeja teha ja lugeja tunneb end targana. Florent’il on olnud üks sõber, temastki on vahepeal edukaks põllumajandusametnikuks saanud ning seejärel kõik karjääriväljavaated hüljanud 46aastane mees aga mööda kasvanud.

Asi polegi selles, et Florent oleks kohutavalt isekas. Ei. Ta on tuim. Ja kui ta hakkab midagi tundma, mõtlema avaramalt kui igapäevane töö ja heaolu, siis satub ta ummikusse. Kuhu see viib, ma mõistagi ei ütle, aga eksirännakuid võtab Florent ette mitmeid ja need on paiguti – peab ütlema, et isegi traagiliste või eeldatavalt traagiliste sündmuste puhul – ikkagi natuke anekdootlikud. Ehk ongi see Houellebecqi üks tugevusi: ka kõige mustemas stsenaariumis ilutseb alati mingi kohmakas, naljakas plärakas. Midagi stsenaariumivälist ja tobedat.

Selle fookusest välja loksumisega ja pisut nurjatu (vahel näib, et isegi tahtmatu) huumoriga klapib Houellebecqi keel. Ma saan rääkida küll tema saritõlkija Indrek Koffi keelest, aga originaali lugenuilt on aeg-ajalt kuulda, et Houellebecqi sõnastus on veidi rohmakas, laused oleks nagu toimetamata, nagu torust tuleb. Mitu korda lugesin oma peas mõne lause üle ja mõtlesin: seda saaks ju lühemalt ja nõtkemalt. Aga ma arvan, et Koff teab, mida ta teeb. Kokkuvõttes see tekst jookseb, sisu veab hooga järel ka kõige lohisevamaid lauseid. See on ühe meie kaasaja kõige tundlikuma, kõige läbinägelikuma, kõige omanäolisema kirjaniku toores jõud, mis taaskord ka eesti keelde jõudis. Tõlkijat ja loomulikult Varrakut tuleb kiita tõeliselt vilka eestinduse eest. Serotoniin ei ravi, “Serotoniin” ravib.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja ja R2 "Lifti" saatejuht, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (78)