Viljar Arakas: unistus ükssarvikust

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Me elame momentumi kõrgajal. Ajastul, kus ettevõtte puhul on olulisem kaasakiskuv lugu, enam-vähem usutav visioon, kuidas murtakse mõne senise iganenud äriharu toimimise tavasid, ning ükssarviku staatus pole enam mägede taga.

Eesti on põhjendatud uhkusega start-up’ide maa. Usun, et lisaks töötavale elanikkonnale on ka enamus pensionipõlve pidavaid eestlasi kursis ükssarviku mõistega. Tegu on ettevõttega, mille väärtus on paberil üle miljardi dollari. Edukas iduettevõtja ja investor Rain Rannu täitis oma lustliku filmiga “Ükssarvik” ka viimase selle definitsiooni audiovisuaalse tühimiku. Eesti puhul saame rääkida täna kindlasti kahest – TransferWise’ist ja Boltist –, pigem ehk isegi kolmest ükssarvikust, Skype’i seejuures unustamata.

Siinkirjutaja Leedu kolleegid särasid rõõmust, kui said eestlastele teatada, et lõpuks on ka Leedul oma esimene ükssarvik – Vinted, internetipõhine kasutatud riiete ja aksessuaaride müügiplatvorm. Nii nagu TransferWise’i puhul, pole ju tegu ülimalt eksklusiivse, enneolematu äriideega, vaid tegeliku väärtuse loob idee teostus, mis väljendub teenusedisaini puhtuses ning kasutajasõbralikkuses, mis viib algse iduettevõtte lõpuks vajaliku läbimurdeni. Kõige paremini on seda ühe lausega kirjeldanud sir Jony Ive, legendaarne Apple’i peadisainer: “Väga lihtne on olla erinev, aga väga raske on olla parem.”

Need ettevõtted, kes on jõudnud ükssarviku staatusesse, on suutnud olla teistest lihtsalt paremad, mitte tingimata erinevad. Just selles voolusängis liigub moodne ettevõtlusmaailm, kus ettevõtja jutustatav lugu on bilansist tähtsam.

Vanema generatsiooni esindajatel, kes on harjunud ettevõtteid hindama külmalt finantstulemuste põhjal, erinevate finantsiliste suhtarvude ja muude justkui iganenud mõõdikute alusel, on järjest raskem mõista, mis ümberringi toimub. Seni pole tekkinud mingit konsensust, kuidas saavad ettevõtted, kes iga aastaga kaotavad järjest suurema hulga raha, olla paberil justkui nii väärtuslikud. Ega lõpmatult ei saagi, kuid kasvufaasis saab. Jääb küsimus – kui kaua see faas kestab? Kas raha enne otsa ei lõpe või kas juba 10 aastat tegutsenud ettevõtet saab kutsuda iduettevõtteks või mitte? Kes tahab, saab oma isiklikku veendumust tõestada väga vastandlike näidetega. Kindel on see, et eelmise põlvkonna ettevõtjatel on uuest majandamise mudelist raske aru saada, veel raskem see mõtteviis omaks võtta. Ideoloogilised kokkupõrked teljel vanad vs. noored on siin vältimatud.

Meenub üks omavaheline vestlus Põhjala suurpanga tegevjuhiga, kes rääkis, kuidas nad finantstehnoloogia iduettevõtjate algpäevil neid eemale tõukasid ja nende kulu pangas ironiseerisid. Ühel hetkel aga mõistsid, et just selles innovatsioonis peitubki panganduse tulevik, ning muutsid oma suhtumist finantstehnoloogiasse 180 kraadi – if you can’t beat them, join them.

Generatsioonide põrkumist oleme näinud ka Eesti meedias, eeskätt teljel töösturid vs. start-up’ijad. 90ndate võitjate põlvkonnale on väga raske maha müüa maailma muutvat ideed, kui investorile mõeldud presentatsiooni lõpuks on selge, et firma arvelduskonto on nullis, aga mitte eriti originaalne idee maksab mitu miljonit. Öeldakse, et autospordis on kahte tüüpi osalejaid: ühed on võidusõitjad ja teised on sõiduvõitjad. Moodsa majanduse võtmes on investeerimises kogu kunst just neil kahel grupil vahet teha.

See vahetegemine võib olla äärmiselt keeruline ja ajas muutuv. Jääb mulje, et uuel ajal üritavad kõik olla 21. sajandi Steve Jobsid. Tänaseks äriareenilt kadunud ning kohtukoridorides liikuv Theranose asutaja Elizabeth Holmes oli üks lootustandvamaid noori ettevõtjaid, lisaks veel naine, mis maskuliinses start-up-maailmas oli meeldiv, suisa oodatud vaheldus. Tal jäi Stanfordi ülikool pooleli, nii nagu juhtus varases nooruses ka Microsofti asutaja Bill Gatesi ja Facebooki asutaja Mark Zuckerbergiga – väga hea enne, kas pole?

Preili Holmes kandis igal pool musta polo, mis oli kujunenud omamoodi Steve Jobsi firmamärgiks. Visuaalseid paralleele oli võimatu eirata. Theranose pakutav lahendus oli suurepärane: sõrmeotsast võetud vereanalüüs annab kiireid ja täpseid vastuseid, asendades paljud keerukad ja ajamahukad veenivere analüüsid. On selge, et maailm vajas siis ja vajab täna veel enam just sellist läbimurret. Ehk, ta rääkis lugu, mida sooviti väga uskuda.

Oma hiilguse tipul, 2014. aastal, oli Theranose hinnanguline väärtus 9 miljardit dollarit ja preili Holmes oli üks ärimeedia lemmikkangelannasid. Kuid järgnes rida artikleid New Yorkeris, ajakirjades Journal of American Medical Association ja Wall Street Journal, mis kõik viitasid olulistele puudujääkidele ettevõtja räägitava loo ning tegelikkuse vahel, kuni 2018. aasta septembris pani kunagine ükssarvik poe kinni ning maadleb kümnete kohtukaasustega tänaseni.

WeWorki tõus ja langus

Kuna artikli autorile on eriti südamelähedane kinnisvarasektor, siis ei saa kuidagi mööda kõige suuremast komeedist, WeWorki kaasusest, mis on ühtlasi nii õpetav kui ka hirmutav. Teist niivõrd tormilist ühe kümnendi jooksul lahti rullunud tõusu ja languse lugu, kui pakkus WeWork, on võimatu leida.

Vähem kui aastaga oli ettevõte kaotanud kolmveerandi oma kunagisest tippväärtusest, 47 miljardist dollarist, ning viimasel hetkel ära jäänud börsidebüüdi tõttu ähvardas ettevõtet eelmise aasta viimases kvartalis pankrot. Tegemist oli äriideega, milles polnud taas midagi ennenägematut – teeme ühiskasutuses oleva laheda disainiga kontoripinna ja rendime seda töökohtade kaupa välja. Töölaudu rentivate inimeste vahel tekib sünergia, parimal juhul isegi omalaadne ärikommuun.

Idee vedaja oli üks oma ajastu karismaatilisemaid noori juhte Adam Neumann. Iisraelist pärit jumalapoega meenutava välimusega noormees suutis anda ideele fenomenaalse turundusliku identiteedi ning segada seda müstikaoreooliga, mis mingil hetkel omandas juba ususektile iseloomulikke tundemärke. Saatuslikuks sai liiga palju raha ning liigne ambitsioonikus, mis ületas kordades finantsreaalsuse. Kui Jaapanist pärit Softbank WeWorki 2017. aastal esimest korda investeeris, tõstis see WeWorki väärtuse paberil 20 miljardi dollari piirimaile. Softbanki sõnum WeWorkile oli järgmine: tehke kõike kiiremini, suuremas ärimahus ja nii globaalses mõõtmes kui võimalik.

Samal ajal on kogu aeg olemas olnud selline ettevõte nagu IWG, mida tuntakse paremini nende kaubamärgi Regus nime all, kelle ärimahud olid riikide arvu, üüritud büroopinna suuruse või kasutajate hulga järgi suuremad kui WeWorkil, ning kes oli jooksvas kasumis, aga kelle turuväärtus oli 13 korda madalam kui igal aastal järjest suureneva kahjumiga maadelnud WeWorkil. IWG tegevjuht Mark Dixon on öelnud, et nad otsisid pidevalt WeWorki edu saladust, et milles nad on paremad, aga ei suutnud seda kunagi leida. Nad jäid WeWorkile alla turunduses, oma loo jutustamises ja pildikeeles. Eelkõige Instagrami ja YouTube’i üleilmse edu tõttu on pildi edu sõna ees järjest kasvamas.

WeWorkile sai saatuslikuks soov minna börsile.

Avalikkuse ette toodud prospekt paljastas ettevõtte ärilise nõrkuse ja asutaja Adam Neumanni ebaeetilise käitumise – ühe näitena olgu toodud, et ta oli firma kaubamärgi registreerinud enda nimele ja “rentis” seda WeWorkile, saades iga-aastast tasu 5,9 miljonit dollarit. WeWorki saatus ei ole veel selge, sest Softbank pidi ettevõtte päästmiseks 2019. aasta sügisel sinna raha lisama. Kuid üks on kindel: muusika katkes, muinasjutt lõppes.

Mitmed edukad start-up’id on oma eduoreooli minetanud just börsile minekuga.

Börs on finantsevangelistide jaoks karm paik. Börsiinvestorid on külmalt kalkuleerivad inimrobotid, kelle südameid ei õnnestu võita jutuga maailma muutmisest, vaid kes teevad otsuseid numbrite põhjal. Üks särav erand – Elon Musk ja Tesla – on siiski olemas. Kuid sõidujagamisteenust pakkuvad Uber ja Lyft kauplevad oma noteerimishinnast allpool. Analoogne saatus on tabanud ka ettevõtete suhtlusplatvormi Slack, kuid tasakaalustamise huvides peab mainima, et eelmisel aastal börsidebüüdi teinud kunagised idufirmad, nagu Beyond Meat või videokonverentside teenust pakkuv Zoom, kauplevad viisakalt IPO aktsiahinda ületaval tasemel. Harvad pole noteerimisjärgsed tegevjuhi vahetused. Kui asutajad on karismaatilised käivitajahinged, siis järgmises etapis vajavad ettevõtted rohkem ratsionaalseid äristrateege. Nii on uued juhid saanud näiteks Uber ja otse loomulikult ka WeWork.

Head strateegilised ärijuhid ei ole kindlasti head firmade algkäivitajad. Algfaasis on vaja uljust ja eelkõige taltsutamatut teotahet. Warren Buffett on öelnud investorite kohta, et kui su IQ on üle 150, siis katsu 30 punkti kellelegi maha müüa, sest sul pole seda vaja. Liigne intelligentsus taandub teotahte ees, tekitades asjatuid kõhklusi-kahtlusi ja segab tegutsemast.

EBS-i asutaja Madis Habakuk on öelnud, et tagasihoidlikkus on kindlasti voorus, kuid ilma selleta saab elus paremini hakkama. Iduettevõtluses pole tagasihoidlikkusel kohta – kasvõi valesti, aga edasi, vigu jõuab hiljem parandada. Seda kõike muidugi ühel olulisel eeltingimusel: eetilisus ja moraalsus peaks säilima, kuigi ka selles osas on rahvusvaheline eksimuste nimekiri äärmiselt prominentne.

Börsiväliste ettevõtete suures väärtuse kasvus mängivad taaskord rolli keskpangad. Kindlasti pole start-up-maailma parimate ideede finantseerimine keskpankurite fookuses, kuid see on massiivse rahatrüki ja rahapakkumise suurendamise paratamatu kõrvalmõju. Ka pime näeb otsest seost maailma kolme juhtiva keskpanga – USA Föderaalreservi, Euroopa Keskpanga ja Jaapani keskpanga –, rahatrükiprogrammide ning pärmina kerkivate aktsiahindade vahel.

Kui aktsiaturud vallutavad uusi tippe, mis on ettevõtete reaalsetel majandustulemustel ammu eest ära jooksnud, hakkab nii mõnelgi investoril arusaadavalt kõhe – see imeline sõit ei saa igavesti jätkuda. Kõheduse peletamiseks otsitakse mõnda muud turvasadamat ning börsivälised investeeringud näiteks erakapitalifondidesse või ka ligitõmbavasse start-up-maailma lasevad vanemas keskeas kapitaliomanikel teist noorust nautida. Sestap ei tea me tegelikkuses börsiväliste ettevõtete väärtust enne, kui nad on tegelikult börsil. Paljud esimese või teisi ringi investorid küsivad kapitali kaasamisel enesele häid lisatingimusi, mida ükski paberil välja öeldud, pigem turuanalüütikute poolt kokku arvutatud ettevõtte väärtuse number ei kajasta.

Üks võimalus on välja tuua antikangelasi, nagu eespool, kuid samas oleks äärmiselt ebaaus jätta mainima õigeid kangelasi. Taavet Hinrikus, Kristo Käärmann, Martin ja Markus Villig, Hardi Meybaum ning Timo Rein on kõik tõestanud, et sa võid pärit olla väikesest Eestist ja veel väiksemast linnast, kuid suudad teha maailmaareenil silmapaistva ettevõtte, mille üle kaasmaalastena saame vaid siirast uhkust tunda!

Üks on selge: tulevik on noorte päralt. Seega ei jää vanemal põlvkonnal muud üle, kui olukorraga kohaneda või minna väljateenitud pensionile. Uudsusega kaasa minnes soovitan esimese asjana tellida oma firmanimega dressipluuse.

Viljar Arakas

Viljar Arakas

Viljar Arakas on ettevõtja, Balti riikide suurima ärikinnisvarale keskendunud fondivalitseja EfTEN Capital tegevjuht. Loe artikleid (3)