Mihkel Kangur: liiasustest. Keskkonnahoidlik eluviis ei tähenda tagasi koopasse minemist

Illustratsioon: Kristel Sergo

Aastalõpu nädalane pidustuste periood on selleks korraks edukalt seljataha jäetud. Kellel õnnestus see pidada liiasusteta? Kas sai söödud liiga palju, võib-olla alkoholigi tarbitud rohkem, kui järgmisel päeval hea oleks olnud, või liigkalleid kingitusi ostetud näitamaks midagi, mida enestele tunnistada ei tahaks? Või loobiti uusaastaööl suurte paukudega raha tulle, kuigi eelnevatel nädalatel on poisikeste paugutamise peale tige oldud? Liialdamine kipub olema meeleolukate sündmuste kaaslane.

Looduses üldiselt ei liialdata. Enamasti eksisteerib kogu loodus ellujäämise piiri peal – midagi raisku ei tohi minna, vajadustegi rahuldamine on suur igapäevane väljakutse. Liiasust looduses võib leida näiteks karibuude juures. Isased karibuud kasvatavad endale jooksuajaks suured uhked sarved. Igal kevadel alustavad karibuud uue sarvekrooni kasvatamist. Selleks kulub neil ligi 120 päeva. Sarvede kaal võib lõpuks moodustada kuni 10% nende kehamassist. Selleks, et sarved saaksid kiiresti kasvada, on nad enamuse ajast pehmed, karvadega kaetud moodustised, mis katsudes meenutavad meie ninaotsa. Alles kuu enne jooksuaega kaltsifitseeruvad sarved tugevateks võitlusrelvadeks. Et see kõik saaks nõnda kiiresti toimuda, ei jätku lahjast tundratoidust hangitavast kaltsiumist, vaid vajalikke mineraale hangitakse ka keha teistest luudest. Kogu see protsess on vajalik aga üksnes selleks, et näidata emastele oma vägevust ja saata signaal oma geenide tugevusest. Efektiivselt relvadena võitluses kasutamiseks on nad juba liiga suured. Midagi liigsuure auto omamise taolist inimeste maailmas. Ratsionaalset vajadust õieti pole, on vaid soov ennast suuremana näidata. Sageli ostetakse selline kütuseröövel ju ka mingite muude vajaduste arvelt.

Viimase sajandi jooksul on inimkonna arvukus kasvanud umbes neli korda, kuid tööstustoodang ligikaudu 40 korda. See tähendab, et keskmiselt on igal inimesel kümme korda rohkem asju. Arvestades, et enamuse inimkonnani pole selline majanduskasv jõudnud, on meie omanduses olevate asjade hulk kordades suurem. Meil on ilmselt hetkel taskus või käekotis rohkem asju, kui meie esivanematel elu jooksul isiklikke asju üldse oli. Muidugi ei saa me võrrelda eluolusid ja võimalusi, kuid saame sellegipoolest küsida – kas me vajame seda kõike? Kas asjade soetamisele ja omamisele pühendatud energia ning tähelepanu ei tule millegi muu arvelt?

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (29)