Ellen Richardi disainer Kristi Pärn: rõivatööstuses oli just sellist mastaapset raputust väga vaja

Moebrändi Ellen Richard asutaja Kristi Pärn. Foto: erakogu.

Aeglase moe brändi Ellen Richard looja ja disainer Kristi Pärn avas koos eriolukorra lõpuga uue stuudio-poe Telliskivi Loomelinnakus. Mõned tunnid pärast uste avamist sinna jõudes on kogu poetänav veel inimtühi ja vaikne, akna taga paistab aga maailm, mis oma elavuse ja inimeste liikumise poolest hakkab meenutama üsna tavalist maikuud Kalamajas. On parim aeg rääkida uutest algustest, mida Kristi Pärna elus on olnud mitu.

Kui kõik alles räägivad sellest, et läheme nüüd edasi uutmoodi, siis Sa juba tegidki uue alguse oma stuudio-poes. Et pikalt planeeritud muutus leidis aset nüüd, on muidugi juhus – aga kas tunned, et paremat ajastust oleks olnud raske valida?

Hetkel olen väga rahul, et see muutus just nüüd tuli. Kui me aasta alguses selle paika panime, et maikuus avame uue kontseptsiooniga poe, ei osanud ju keegi arvata, et see avamine toimub peale sellist raputust, kus kõik vajavad uut hingamist ja värskeid ideid. Tekkinud energia mõttes on ajastus ülihea, aga kas see ka majanduslikult meil ära tasub, eks seda näitab aeg.

Praegu räägitakse väga palju Eesti tootjate ja loojate väärtustamisest ja eelistamisest. Kui suur osa Su kliente on eestimaalased, palju mujalt?

Meie põhiklient on kindlasti kohalik tarbija. Loomulikult oli meil eelmisel suvel stuudio-poes ka palju turiste, kes ostsid ja ka e-poest saadame iga kuu pakke Eestist välja, kuid peamine tarbija on ikkagi eestlane ja mitte ainult Tallinnast, vaid ka mujalt Eestist, mille üle meil on eriliselt hea meel.

Kas pigem kõnetab neid disaini unikaalsus või on väga oluline ka see, et rõivad on disainitud ja toodetud Eestis?

Uude stuudiokauplusesse valis Ellen Richardi tiim välja mitu noort Eesti brändi, kellega koos pakutakse kliendile nii riideid, pesu, peakatteid, kotte, prille kui ehteid. Foto: Siim Oja.

Seda, et väärtustatakse ja eelistatakse kodumaist disaini, on tunda aina enam. Poodi tullakse kindla sooviga osta ainult Eesti disaini ja toetada kohalikku disainerit. Pealesunnitud pausi ajal on hakanud levima ka komme, et summad ümardatakse suuremaks ja öeldakse, et raha tagasi pole vaja.

Juba see näitab, kui tähtis on kliendi jaoks, et toode on siin disainitud ja meie oma armsate õmblejate poolt valmis õmmeldud. Nii jõuliselt ma seda varem märganud ei ole. Ja loomulikult kõnetab kliente, et tooted on naturaalsetest kangastest, mis hingavad, milles on mugav olla, mis on ajatud, ei ole ainult üheks hooajaks ning mis on disainilt läbimõeldud ja pisut erilised. Meil on see õnneks kõik enam-vähem olemas.

Kas näed, et paarikuise tarbimispausi järel võiks tarbija käitumine tegelikult ka kuidagi muutuma hakata?

Klientide väärtushinnangud on tõesti muutumas – see võib tunduda küll uskumatu, aga ma päriselt näen seda poes iga päev. Klient on küll hetkel väga hinnatundlik, aga ta pigem tarbib vähem ja eelistab toodangut, mille päritolu ja tausta ta teab, isegi kui see on kallim. Kui juba koolinoored jõuavad meieni, siis on tarbimisharjumustes toimunud positiivne pööre, mida oleme pikisilmi oodanud.

Aeglane mood ongi alati kandnud teistsuguseid väärtusi kui masstootjad, aga kas see kevad on pannud sind oma loomingule ja tootmisele ka kuidagi teistmoodi vaatama?

Jah, loomulikult paneb selline ülemaailmne krahh mõtlema, kas ma teen õiget asja ja kuidas üldse edasi. Meie ettevõte on väike ja paindlik – ja jumal tänatud, et me ei olnud suuri kollektsioone ette teinud. Ma ei kujuta ette, kui meil oleks olnud praegu ladu kevad- ja sügiskollektsiooni täis.

Rõivatööstuses oli just sellist mastaapset raputust väga vaja, et arutu masstootmine ükskord ometi lõppeks.

Ma südamest loodan, et moetööstus muutub inimlikumaks ja keskkonnasõbralikumaks. Ka meil on mõttes sügisest oma ärimudelit muuta – kui stuudio saime koduseks ja hubaseks, kus kliendile pakutakse teed, kohvi ja kus kliendi jaoks on aega, siis tootmises tahame samuti minna personaalsemaks, olla enam kliendile suunatud.

Su käekiri on väga äratuntav, ometigi on juba kevadsuvise kollektsiooni esimeste rõivaste pealt näha, et ehkki põhiolemus on sama, on selles täiesti värskeid tuuli. Mis seda kollektsiooni inspireeris?

Eelmisel kevadel õnnestus käia Tokyos ja neid mõjutusi on tunda ka loomingus. Must-valge-beež värvigamma, laiad avarad lõiked – modernne, suurlinnalik, boheemlaslikult šikk.

Jõudsid moeloomise juurde pärast karjääripööret. Kas tunned, et Sul on jalad tugevamalt maas, sest tuled arvude maailmast ja teiseks oli keerulisse moemaailma sisenemine täiskasvanud inimese kaalutud valik?

Jah, ma tegin oma elus muudatuse, kui sain 30-aastaseks. Läksin igapäevase raamatupidamistöö kõrvalt Eesti Kunstiakadeemiasse moedisaini õppima, oma lapsepõlveunistust realiseerima. Sest peale gümnaasiumi valitud Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond ja hiljem raamatupidaja töö ei tundunud enam mingil hetkel just kõige motiveerivam amet. Kui sa küsid, et kas tunnen ennast nüüd tänu majandusvaldkonna taustale tugevamalt maas, siis vastupidi, olen moevaldkonnas veel täiesti õhus ega tea, kus ja kuidas oleks kõige õigem maanduda. Õpin iga päev midagi uut ja see mulle meeldibki, et olen protsessis sees ja näen, et toimub pidev areng. Just see mind selle kõige juures paelub, sütitab ja igal hommikul rõõmuga tegutsema paneb.

Mida soovitaksid neile, kes samuti tunnevad kutset midagi ise luua, oma moebrändiga alustada ja kes praegu on hoopis mõnes teises valdkonnas tööl? Kuidas uuesti alustada?

Kui sa juba seda õiget kutset südames tunned, siis võiks võtta julguse kokku ja proovida, olenemata vanusest, hirmust, teiste arvamusest. Sest kire ja armastusega tehtud tööst võib kasvada midagi palju suuremat, kui sa alguses oodata ja unistada julgesid. 

Loomulikult on ühte moebrändi täiesti nullist ise luua ja kujundada ülimalt raske ja aeganõudev, kuid igas valdkonnas on oma keerukused. Kui näed poes kliendi õnnelikku nägu või loed kliendi tänusõnu, mis teinekord tulevad hilisõhtul sõnumitena, siis õnnepisarad on just need, mis kõik raskused üles kaaluvad. Juba ainult selle tunde nimel tasub seda tööd teha. Vähemalt minu puhul on see nii. Olen ülimalt õnnelik, et laste ja pere kõrvalt uuesti ülikooli läksin ja raamatupidaja töö loomingulise disainivaldkonna vastu vahetasin.  

Uue stuudio-poe kontseptsiooni annavad oma panuse pesubränd Crystal Rabbit, Adrikorn Artefacts, Piret Loog oma kottidega, Rähn Eyewear ja Claudia Lepik ehetega.
Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (109)