Paar päeva tagasi hommikusöögilauas ütles tütar, et ta ootab juba jõule. “Nii ilus,” mõtlesin. Jõuluootus. Valguse-, koosolemise-, heade söökide-, kingituste-, jõuluvanaootus. Me kõik juba tahame seda. Rahu- ja lootusetunnet. Pikki hommikuid, kui ei pea kuhugi kiirustama, helgeid küllusepäevi ja mõnusaid õhtuid.
Maailm, milles täna elame, on paratamatult väga hapras tasakaalus, see muudab meele ärevaks ning tekitab igatsuse kindlustunde järele. Kui uudiseid lugeda või kuulata, ükskõik milliseid, siis rahutut meelt see küll ei vaigista. Pigem vastupidi, pind võib päris jalge alt kaduda. Hiljaaegu pidin äärepealt autoga kraavi sõitma, kui kuulsin raadiost pealkirja, mida Rahvusringhääling Postimehe kaudu edastas: “USA kaalub Vene agressiooni korral “tuumavõimalust””. Olen pärit nõukogude ajast, kus suur osa laste ja noorte haridusest võttis enda alla hirmutamine tuumarünnakuga. Ma ei kartnud lapsepõlves eriti mitte midagi, sest mind on kasvatanud eluterved vanemad ning ümbritsenud soojad, tasakaalukad ja vahel ka uljameelsed ning lõbujanulised täiskasvanud. Küll aga kartsin ma sõda. Ja just sellist, kus Ameerika ründab Nõukogude Liitu tuumapommiga. Need sõnumid sõjast ja pildid koledast kaabuga vanamehest, kes suur näpp püsti meie poole viibutas, ümbritsesid meid kõikjal. Seda nimetatakse lihtsaks propagandaks, ja ärgu tulgu keegi ütlema, et sellel pole mõju. Muidugi on. Mäletan pilte tuumaseenest, õppuseid, aja peale gaasimaski pähetõmbamist, varjendisse peitumist.