Kui ma mõtlen kodule, tuleb esimesena pähe stseen “Nukitsamehe” filmist, kus talupere – vanaisa, ema, isa, lapsed, loomad – jooksevad avasüli metsast tagasi tulnud lastele vastu.

Hedvig Hanson on muusik. Ta on üles kasvanud väikelinnas Tõrvas, noorusaastatel elanud Tallinnas. Laste sündides kolis aga ära maale, elas ligi kümme aastat Tuhalaane külas Viljandimaal ning elab nüüd Viljandi linna servas, kus on piisavalt privaatsust ning mets on jalutuskäigu kaugusel. Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta Edasi e-poest ja ka digiajakirjana.

Samas kõlab Olav Ehala helge muusika ning kõik rõkkavad kooris: “Siin on kodu, siin on kodu, siin on kodukoht…” Pereema laulab heledal häälel, võttes oma pehme paitusega laste valu, vastutustundliku olemisega pereisa hoiab hobust ning vaatab sügaval pilgul kaugusesse, vanaisa on natuke segane ja tantsib koos lastega. Kõigil on seljas rõõmsavärvilised riided ja ümberringi õitsevad lilled… Kõike tehakse koos, toetades üksteist nii mures kui rõõmus. Selline nostalgiline ideaal ja romantika. Klassika. Selge see, et muretuid aegu pole kodudes vist päriselt iial olnud, aga ikkagi – on püüd ja lootus, töökus kodusoojuse nimel. Saadakse hakkama ka selle Nukitsamehe taltsutamisega, kes võiks sümboliseerida pahelisi pooli, mida meis kõigis on. Ikka kannatlikkuse ja armastusega, koduste toel.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (135)