Ma olen oma pere ainus laps. Mu lapsepõlv oli nagu sõit Ameerika mägedel ja arvan, et põhjus on see, et kasvasin ilma isata. Suurema osa ajast pidin elama vanaema juures maal, sest mu ema töötas pikki päevi linnas.

Enamik mu lapsepõlvesõpru olid poisid ning seetõttu olin ka ise lapsena üsna poisilik. Pärastlõunal mängisime korvpalli ning sõitsime ratastega mööda linna. Üks mälestustest, mida ma hindan kõige enam – õhtuti sain ma veeta aega oma vanaisaga, käisime aias ja korjasime guajaave, millest moosi keetsime. Samuti olid meil avokaadopuud.

Minu suurim kinnismõte lapsepõlves oli oma isa järele igatsemine. Sel ajal ei teadnud ma, miks mu ema ja isa olid lahutanud. Oli ka aegu, kus ema oli armukade, sest armastus, mida tundsin vanaema vastu, näis talle suurem ja teistsugune kui armastus tema vastu. Ta ei mõistnud, miks ma vanaema nii väga armastan. Mulle meeldis alati vaadata, kuidas vanaema süüa tegi. Ta oli esimene inimene, kes õpetas mulle, kuidas riisi keeta ja lihtsamaid roogasid valmistada. Temast sai alguse ka minu heegeldamisoskus, mis on praegu minu suur hobi. Ta panustas väga minu heegeldamisoskuse kunstiks muutmisse. Ma armastasin vanaemaga koos lõunauinakuid teha. Lamasin alati tema kõhule toetudes, see oli hea, sest ta on natuke paksuke. Ka tema rangusest õppisin palju.

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (10)