Els Belgiast: kookonist välja. Kohalik elu maailmas

Els, Belgia I Foto: Merlin Aug

Ma olen kodune ema kahele poisile (7- ja 5-aastane), elan Belgias, väikses külas metsade ja hobukoplite vahel.

Lastega kodus olles elasin väga pikka aega endasse sulgunult oma pisikeses kookonis ning inimestega suuremat kontakti ei otsinud. Lapsi kooli viies muidugi mõistsin, et olen osa “maailmast”, aga see oli koht, kus tundsin end väga ebakindlalt. Positiivsena nägin ainult võimalust teada saada, kuidas ma teistega suhestun ning kuidas inimesed minule reageerivad. Õpetajatest aga mõtlesin: “Nad kindlasti vaatavad, kuidas ma oma lastega hakkama ei saa.”

Pärast esimest last ei leidnud ma jaksu tööl käimiseks ega isegi mitte otsimiseks ning sain arstidelt kinnitust, et olen “läbipõlenud”. Teist last oodates, kes oma olemasolu pikalt varjas, proovisin ma tagasi tööle minna, aga teadsin millegipärast, et ainult proovimiseks see jääbki. Olin väga energiat säästev ja mu kolleegid võtsid paljud mu ülesanded enda kanda. Muidugi tundsin süüd ja mõtlesin, et peaksin rohkem panustama, teisalt aga nautisin aega iseendale ja olin rahul, et hetkel ei pea koduste asjade eest hoolitsema.

Aga ma ei tundnud ennast ikkagi hästi, nähes, et ma ei saa anda oma lastele seda, mida kodus olles. Mu arst ütles, et ta annab mulle kuuks ajaks haiguslehe, nii jätkus mitu kuud järjest, millest sai lõpuks 3 aastat n-ö töövõimetust. Ühel aastal sellest magasin meeletult palju. Ma vajasin päevast uinakut iga päev. Pidin õppima oma energiat mitte ainult jagama, vaid seda ka hoidma ja koguma. Ma olen harjunud pidevalt kõige ja kõigi eest hoolitsema, et oleksin oma pere jaoks olemas.

Lõpuks ma tundsin, et ei taha enam pidevalt arsti juures käia, et riigile tõestada, kui haige ma olen selleks, et raha saada. Rääkides arstile oma paremast enesetundest ja iseendaga hakkama saamisest, tajusin sisimas, et tegelikult see on vale ja ma pole valmis tööle minema.

Vormistasin ennast ametlikult töötuks ning abiraha saamiseks pidin ennast hakkama näitama aktiivse tööotsijana. Aga ma ei suutnud ka selleks energiat leida.

Pärast poolt aastat ametlikult töötuna, pidin minema ametnikega vestlema, kuidas  mu töö otsimine on edenenud. Vestlusel polnud mul muud öelda, kui vabandada otsimisega mitte tegelemise pärast ning minust sai nn erivajadustega tööotsija, kes on võimeline mõnel päeval nädalas paar tundi tasuta töötama, lihtsalt et mind aktiivsena hoida. Kuid ma ei suutnud ka seda teha.

Olles õppinud joogat ja sellega kaua tegelenud, hakkasin kaks aastat tagasi paaril päeval nädalas kodus joogatunde andma, mis oli minu jaoks suur avanemine ja võimalus lasta valitud inimesed lähemale. Samuti olin seotud Ecstatic Dance ürituste korraldamisega, aga riigile ei saanud nende-alast sissetulekut näidata, sest kõik oli mitteametlik. Kui saad riigilt abirahasid, pead neid teavitama või küsima luba selliste asjade tegemiseks nagu ma loomas olin… aga seda ma jälle ei teinud. Ma ei saanud küsida, sest mul ei olnud veel oma ettevõtet, mille alt seda teha võiksin.

Els, Belgia I Foto: Merlin Aug

Ecstatic Dance üritustele sattusin ma 5 aastat tagasi, need olid ühed esimesed Belgias. Tundsin kohe tugevat tõmmet selle suunas ja leidsin, et see on midagi erilisemat kui lihtsalt tants. Selle kontseptsioon on üsna lihtne: kutsuda inimesed vabadust ja aktsepteeritust soodustavasse keskkonda, mis muudab vajaduse „peole“ minnes manada ette oma parim nägu hoopis praktikaks, kus saad olla just sellisena nagu oled ja ennast hetkel tunned. Tavaliselt kestab tants 2 tundi DJ hoolikalt valitud muusika järgi, kus aeglane ja endasse vaatama panev muusika vahetub tõeliselt tempoka ja enda väljendamist soodustavate rütmidega ning lõppeb taas rahulikult, võib isegi öelda, et meditatiivses seisundis. Iga tants algab tseremoniaalse osaga, et kõigepealt iseenda ja oma kehaga kontakt luua ning samuti märgata ja vastu võtta enda ümber olevaid tantsijaid. See on keskkond, kus maskid võetakse eest ning sa näed ja näitad ennast autentselt. Vaatamata asjaolule, et see on vägagi vabalt väljendamist soodustav tants, tuleb igal osalejal järgida kolme reeglit: olla kaine, mitte rääkida (kogu eneseväljendus käib keha kaudu) ja tantsida paljajalu. Nüüd tunnen ennast ka korraldmisega väga seotult ja usun, et see on kogukonda ühendav ja tervendav viis, kus kõik on aktsepteeritud ja toetatud.

Selle aasta augustis Amsterdamis Ecstatic Dance korraldamise kursusel osaledes tajusin endas tugevalt enesekindluse kasvamist, et see on midagi, mis on kooskõlas minu südamega. Tundsin, et muutun iga päevaga julgemaks ja iseendast teadlikumaks ning minuni jõudis taipamine, et see, mida teeme, on tegelikult mingi kõrgema eesmärgi teenimine. See oli tõeliselt tugev ja eriline tunne, justkui selgus.

Els, Belgia I Foto: Merlin Aug

Pärast aastatepikkust kodus olemist ja oma kookonist välja tulemist olen aina enam hakanud mõtlema, mis on minu missioon ja olen leidnud, et selleks on aidata teistel samuti oma sisetunde kuulamiseni jõuda. See on midagi, mida soovin maailma või vähemalt oma kogukonda rohkem tuua.

Oma “Otsingu-aastatel” läbisin veel mitmeid enesearengu kursuseid, mil suhtlesin paljude erinevate inimestega ja nad kinnitasid: “Sa pead tegema midagi, mille poole tõeliselt kutset tunned, midagi, mis sind teenib.” See oli justkui surve mahavõtmine: ma võin tõesti olla mina ise. Ma usun, et vaimne töö iseendaga aitab palju, inimene õpib visualiseerima ja enda sees tunnetama, mida ta vajab. Ainult nii saab tõeliselt terveneda ja ennast usaldama õppida. Olen leidnud tegutsemiseks palju motivatsiooni ja mõistnud, et lihtsalt tööle minemine ei pea olema ainus võimalik elamise viis.

“Kohalik elu maailmas” on artiklisari, kus avaldame maailma eri paigus elavate inimeste lugusid nende eludest. Lugejate kaastööd võib saata aadressil hello@edasi.org, märgusõnaga “Kohalik elu maailmas”.

Merlin Aug

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (3)