Millal me inimestena elame oma elu kõige paremat aega, on väga huvitav küsimus. Sageli kuuleme inimesi vastamas küsimusele “Kuidas sul läheb?” sõnaga “normaalselt”. Ja selle vastuse taga on tunda ootust, et praegu läheb mul normaalselt, kuid edaspidi hakkab vast paremini minema. Väga vähe kuuleme inimesi ehedalt vastamas: “Mul läheb suurepäraselt!”, “Olen nii õnnelik!” või hoopis “Praegu on mul tõsiselt raske!”, “Tahaksin lihtsalt täiega nutta!”.

Uhhh… see niivõrd sageli eestlaste suust kostev sõna “normaalne” paneb mind kurvalt õlgu väristama. Kõik on meil normaalne: elu on normaalne, kaaslane on normaalne, tööl läheb normaalselt, lapsed on normaalsed ja sõbrad on normaalsed, palk on normaalne või ei – see on siiski pigem madal. Lapsed võiksid ka normaalsemad olla ning kaaslane hoopiski noorem, seksikam, rikkam vms. Boss võiks ka muidugi normaalsem olla ja kolleegid virgemad. Aga kui ei ole, mis teha, siis on ikka normaalne.