Enam ei lähe iga õhtu jalutama. Vahepeal ei taha üldse kuhugi minna. See on see ilus aeg, jah, raagus okste vahelt paistab hall taevas, õigemini, ei paista, sest ilmaruum tõmbub üldse kokku ja miks mitte istuda lihtsalt maha ja mõelda mõnusalt depressiivseid mõtteid. Ei-ei, ma tahtsin öelda: “…istuda lihtsalt maha ja kuulata nukrat, ilusat, arukat muusikat.”
Head kuulamist, kui aeg on küps!