Valner Valme plaadisoovitused: noor kevad 2021

Foto: Shutterstock.

Ameerika teadlaste sõnul aitab muusika kuulamine turgutada vereringet ja ajutegevust. Pakun valikut värsketest kõrva- ja südametablettidest. Muidu võib vilets aeg olla, aga muusika vallas on nad seal Maa peal nutikad!

KAS “Like Sunlit Threads” (Ilian Tape)

Šoti electro-härra Mark Kastner (tuntud ka kui Galaxian) avab siin laekaid oma tavalistest rütmimustritest sügavamale ja kõrgemale. Diibid ambient-tekstuurid sondeerivad pinda mingil muul planeedil, kuhu ülevate helide saatel lendavad kosmosest kohale üha uued sündilaevad. Kosmiliste kujutluspiltide vastu ei saa, sest esiteks meenutab “Like Sunlit Threads” ulmefilmide heliribasid puht stilistiliselt, teiseks on Kastneril ka piisavalt fantaasiat, et panna nägemused heiastuma kuulaja silme ees. Album võiks kõlada liigagi suurejooneliselt, aga siin tuleb appi Kastneri electro-jõud, nõeluvad biidid tasakaalustavad kohati liiga hõllanduslikuks kippuvaid visioone ja õdus drexciyalik vaib kohtub hollywoodliku pompoossusega.

SMERZ “Believer” (XL)

Kui öelda, et mingis muusikas on huumorimeelt, siis võidakse sageli valesti mõista. Hea muusika loomisel võiks huumorimeel abiks olla, aga see ei tähenda, et tegemist peaks olema lorilauludega. Jutt on pigem mängulisusest, mis peaks välistama surmtõsiselt ühe kindla joone ajamise. Rangelt stiilireegleid järgivad teosed ei paku nõudlikule kuulajale just palju ruumi. Kuhugi kitsasse kasti ei pane end kinni Norra duo Smerz. Henriette Motzfeldt ja Catharina Stoltenberg pakuvad debüütalbumil värskes, eksperimentaalses vormis elektroonilist poppi, kus on tunda otsinguid, aga kui tihti tähendab “otsinguline” album autori ekslemist ja tühikäike, siis Smerz on välja kärpinud kõik liigse: jäävad minimalistlikud, samas väljendusrikkad lood, kus iga sekund pulbitseb loomingulisusest. Keelpillimanöövrid harfil, tšellol jm hõljuvad varieeruva elektroonilise pulsi peal, vahepeal sekkub kummituslik klaver, ja sosisklevad vokaalid pigem hoiavad atmosfääri kui väljendavad end ekspressiivselt, nagu avangardikallakuga popist oodata võiks.

RUUTU POISS “Palav Aed” (Wake Dream)

Ruutu Poiss ehk Jan Tomson on kümmekond aastat singleid ja EP-sid leiutanud, aga debüütalbum “Palav aed” pole senise loomingu kokkuvõte, vaid täitsa eraldiseisev teos, ning ehkki ka selle plaadi palad on ligi kümne aasta jooksul loodud, kannavad nad ühtset helikeelt isegi stiililisele eklektikale vaatamata. Sest kui sa oled iseseisva mõtlemisega artist, võid sa võtta elemendikese siit Mendelejevi tabelist ja teise osakese mingi alternatiivuniversumi Mendelejevi tabelist, kokku tuleb omalaadne segu. Digifunk, wonky, happe-techno, isegi IDM, virvendusi kuvatakse siit-sealt, aga selles aias võib kohata ka viirastusi 70ndate fusion jazz’ist, näe, Weather Report tuleb mööda rada vastu, ja esineb 80ndate süntpopi laadis plastsaunde, kõik on omal kohal, hella käega istutatud, umbrohi on sama hella käega hävitatud.

K. S. EDEN – Past Beyond (Stroom)

Plaat on uus, lood tegelikult vanad. Siinne muusika aga on ikkagi uus, et mitte öelda, ajatu, mis ei tähenda ju tegelikult midagi, sest aeg kajastub igas muusikas, lihtsalt heas muusikas ei lähe aeg hapuks. Kevin S. Eden on tunnustamata… (tavaliselt peaks siin kolme punkti asemel olema “geenius”, aga anname inimesele ikka ruumi) artist Inglismaalt, Stockportist, Manchesteri külje alt, ja Manchesteri on tema loomingus kuhjaga. Viimaste aastate postpunk-vaimustuses on juurde toodetud räigetes kogustes sirget ja kuiva post-mingit kitarrigruuvi, selle neokänkra asemel soovitaks kuulata Durutti Columni ja K. S. Edenit, kes on natuke sarnased, kellest esimene sai kuulsaks, teine mitte, aga kelle mõlema käsitluses tähendas postpunk pigem loomingulist vabadust, mida taotles ju algselt ka punk, aga minetas selle peagi poosidesse. “Past Beyond” koondab Edeni palu 80ndatest, aga tunduks täna, 2021 kevadel, justkui eriti moodne aja vaimus taies, kui ei teaks, et fakti poolest on need osalt ligi 40 aastat vanad lood. Siin on ulmet ja intiimsust, ambienti ja poppi, võtke ja triivige ära sellest koroonamaailmast, et siis kraad tüünemana tagasi tulla.

MARIS PIHLAP “What Have You Become?” (TIKS)

Täna on juttu olnud muusika ja aja suhtelistest suhetest, folk on nähtus, mida seostatakse eelkõige minevikuga, aga tegelikult juba Pink Floyd istutas 1967. aastal folgiseemne kosmosesse ja 90ndatel kerkinud folktroonika on laiendanud dimensioone inimkonnast väljapoole, meie vendade ja õdede robotite virtuaalsele maale. Noor Eesti viiuldaja, lauja ja produtsent ei ürita mingeid tarasid jalaga maha lüüa, tema teine EP on taktitundeline (nii muusikalises kui moraalses mõttes) teos, mis sisaldab kuut rauget ja väljapeetud, kuid tuntava sisemise põlemisega punutud lugu, kus on õrnale vokaalile lisatud elektroonilisi seadeid ja täiesti selget popilikku produktsiooni. Lugu “Honest” meenutab pisut Soome päritolu eksperimentaalfolkarit Cucina Poverat, “Viral Exile Lament I” hoopiski maailmakuulsat elektroonikaloojat Four Tet’d, globaalsesse moodsasse ruumi kuuludes on Maris Pihlapi looming siiski ka igihaljas ja esto.

OM UNIT  “Acid Dub Studies” (Om Unit)

Enim tuntakse Bristoli elektroonikut Jim Colesi tema levinuima aliase Om Unit järgi ja ilmselt peamiselt drum’n’bass’i tegijana, aga üks Colesi heli allikaid on alati olnud dub, mida ta on vahepeal väljendanud ka dubstep’i kaudu. Colesi jumal teab mitmes album “Acid Dub Studies” on üks neid armsaid juhtumeid trikitavas musamaailmas, kus pealkiri ütleb tõesti ära, mis kaane all peidus on. Jah, acid ja dub, mu prouad ja daamid! Acid ja dub, just nimelt. Ja jube mõnusalt kõlab ikka. Lee “Scratch” Perryst uuekooli dancehall’ini, triphop’ist vanakooli dubstep’ini, üks techno-võnge oli ka kuskil, jungle’it võib ainult ette kujutada, aga ei mingit tulevikujama, alati ei ole vaja, see on puhas ja tunnetuslik ülevaade dub’i kohalolust viimase poole sajandi ägedas muusikas, neetult õdus kaminamuss, kui mul kamin oleks, aga vahet pole, on, ei ole, kujutame ette.

SAL DULU “Xompulse” (Sal Dulu)

Ausalt öeldes ma jätaks need räpiga lood siit välja, muidu aga töötab. Dublini tegija Sal Dulu ise ütleb oma kontseptsiooniks luua hüpnagoogilisi hallutsinatsioone, mis peaksid näitama kuulajale nostalgilisi mälestusi eelmiste kümnendite erinevast muusikast. Ei tea. Võib-olla. Mida ma kuulen, on soe helisupp, kus vist on kajasid 90ndate chillout’ist ja triphop’ist, kuhu sisse on hakitud popballaade ja laundžijazzi, aga eelkõige on alati sümpaatne, kui artist oskab teha albumi, mis on nagu film: jookseb tervikliku loona ja annab pilti ka. Jah, filmides on ka tihti tüütuid tagaajamisi ja kaklusstseene, selleks siin need võõrkehadena mõjuvad räpilood (ma ei ole muidu räpivastane, hoidku Issand Jumal!). 

See album on veresugulane Sparkle Divisioni mullusele hiilgavale plaadile “To Feel Embraced”. 

DANNY L HARLE “Harlecore” (Mad Decent)

Kui kogu see hõrk salapärane hämarus, kosmos ja hallutsionatsioonid on läbitud, siis lõpetuseks tasub minna täiesti ülevalgustatud alale: popnovaator Danny L Harle on PC Musicu asutaja AG Cooki ja varalahkunud SOPHIE kaastööline ja -teeline ja teeb seda pealetükkivat läikivate süntide ja teravate, vilgaste biitidega tantsupoppi, mis nii kenasti stuuporist välja tõmbab. Uuenduslik, schmuuenduslik, selge, et siin on nostalgiat rohkemgi kui mõnel nelja habemega kantrivellel. Kõik see reiv ja 90ndate tiinipopp ja mullinäts siin pakatab, aga sõltub ikka serveerimisest ka. Danny L Harle serveerib jooksuga, ülbelt, kõrvuni irvega ja rämeda bassiga, see on lõbus. Eriti šeff on “Piano Song”, kus koopaorav kisab “Play the piano, play the piano, all night long, all night long!” Oojaa, jäägem lainele.

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (115)