Valner Valme plaadisoovitused: värske lumi 2021

Genka & DEW8 avaldasid ühisalbumi “Oleg”. Foto: Pressifoto.

Kõik muud valdkonnad võivad seisma jääda, aga kuni on kompuuter, kannel ja kassettmakk, tehakse muusikat vähemalt salvestatud kujul ikka edasi. Viskame silma, kõrva ja võib-olla ka südame peale mõningatele selle aasta erilisematele albumitele meilt ja mujalt, sõidame kosmosesse ja lähemale.

GENKA & DEW8 “Oleg” (Legendaarne)

Üks andekamaid noore räpi produtsente Dew8 ja Eesti vana räpi raskekahurvägi ühes isikus ehk Genka tegid albumi, mis kehtestab end jõu ja lõbuga. Muusikaliselt tume ja eksperimentaalne, samas lihtne ja üliveenev, läheb Genka “Olegiga” täiesti oma rada, sõltumata, mida teevad noorräpparid põranda all või mida teevad needsamad üleöö popiks saanud noorräpparid põranda peal. Genka teeb ka ise aeg-ajalt keskteelisemat hiphoppi, “Oleg” on aga pigem võrreldav projektiga 12EEK Monkey, mida Genka aeg-ajalt teeb koos Põhjamaade Hirmuga ning kus mõjutusi on kosmilisest elektroonikast varalahkunud MF Doomini. Riimid rabavad endiselt ootamatute seostega, mõjus on aga eelkõige see, kuidas biit ja taust seda poeesiat esile toob. Ja kuidagi suudab Genka ka “imelikku” mussi tehes kõnetada kõiki: noori ja vanu ja ka neid, kes muidu üldse räppi ei kuula.

CRYPTICZ “Between Dust & Time” (Western Lore)

Crypticzi uus plaat kehastab kõike seda, mida ühelt elektroonilise muusika albumilt aastal 2021 ootaks: leidub sügavust, ilu, varieeruvust, salapära ning selles plaadis peitub terve maailm. Selleks ongi hea, et elektroonikud loovad ikka endiselt ka albumeid EP-de kõrvale. “Between Dust & Time” on 48-minutine tervikteos, kuhu sisse on õdus sukelduda. Crypticz on Bristoli produtsent Jordan Parsons, kes tegutseb ka aliaste Akopi ja Rat:Face all, kes Crypticzina teeb aga jungle’it. See on aga jungle, kus on ohtralt ajalisi ja stiililisi kihte: tegemist on atmosfäärilise, ambientse albumiga, kus kohtab ka elemente jungle’i algallikaist: dub, dancehall, breakbeat, funk- ja jazz-saundid. Tegemist EI OLE seejuures 1990ndate alguse järele õhkava retroelektroonikaga. Pigem on see ajaloopagas boonuseks, (pähe mahtuva) klubimuusika ajalugu on juba nii rikkalik, et sealt annab haarata endale kasulikku küllaga, mida siis aga juba oma äranägemise järgi kõlama panna. Crypticz annab muusikasse õhku, värve, atmosfääri ja vahelduvaid biidimustreid. Pange see unetul ööl pähe ja maailm saab oma võlu tagasi isegi mustal tunnil pool neli öösel.

BICEP “Isles” (Ninja Tune)

Bicep on tantsumuusika duo Andrew Ferguson ja Matthew McBriar Belfastist, kelle selgekõlalist, nakatavat, hoogsat käekirja on mõjutanud mitmesugune house, eelkõige Chicago house ja New Yorgi garage house, samuti italo disco, ja nagu kõiki 21. sajandi tantsumuusikuid, Detroiti techno. Britilikuks teeb nad inglise süntpopi kaja, eelkõige kõrgelt ja eufooriliselt sõudvate lihtsate sündikäikude näol. Nende teine album on loodud koroonaängis: klubid on kinni, Bicepi muusika jääb koju, ja kepsakate lugude nagu “Saku”, “Apricots” või “Atlas” suhtes on see kindlasti ebaõiglane, aga teisalt – kes see ikka kogu aeg tantsida jaksab ja mõni persoon on “klubisaundi” elu aeg rohkem kodus kuulanud. Võtkem seda vitamiinisüstina, mis lükkab päeva käima, ja kui kolmas kohv on südamele halb, siis kolmas doos Bicepit on südamele ainult hea ja miks mitte ka pidu sinu diivanil, hoia mu käsitööõlut.

PEDIGREE “Funeral Child” (Pedigree Sonic Underworld)

Aga nüüd, lapsed, midagi tahedamat. Eesti industriaalmetali mõistus, jalad ja südametunnistus Pedigree saab varsti 30 ja jätkab eakohase värskuse ja ülbusega. Nende tugevuseks on alati olnud atmosfääri loomine ja kuulaja sinna sisse tõmbamine, abiks jõuline, aga plastiline rütmigrupp, lihtsad, ent lendavad meloodiad, rifid, mis ei raiu, aga pigem sulavad, ja muidugi vastuvaieldamatu kogupauer, mida aitab kanda Bonne hääl. Nad on metal-bänd, kes pole kunagi kartnud elektroonikat ning vähemalt uuel plaadil nende lood isegi sündisid elektroonilistest põhjadest. Ega see ei ole mingi “teeme nats techno’t”, pigem täiustab tehnoloogiline teadlikkus brutaalse kõlapildi hämmastavalt voolujoonelist disaini ning lisab masinale õli.

THE BUG feat. DIS FIG “In Blue” (Hyperdub)

Alati kastist väljas tegutseva Kevin Martini üks väljundeid, The Bug, on teinud paari albumi jagu täiesti pöörast, viitsütikuga mutant-dancehall’i: albumid “Pressure” (2003) ja “London Zoo” (2008) sisaldavad pulbitsevat energiat ja innovaatilisust. Vahepeal on Martini rõhk läinud rohkem hõrgu peeglitaguse dub’i rühmale King Midas Sound ja teiste artistide produmisele, The Bug on albumiga tagasi pärast viite aastat ja plaati “Angels & Devils”. “In Blue” koos nõtke vokaaliga Dis Figiga on varasemast vaoshoitum, aga see vagu kannab pinget ja pinges on Bugi tumedam, salapärasem loomus: need on nagu 12 kõrgtehnoloogilist dub-blues’i lugu. Martin oskab luua veidraid hübriide. Eelkõige on see plaat lummav ja ilus, kogu oma nukruse kajades.

LINDSTROM & PRINS THOMAS “III” (Smalltown Supersound)

Norra space disco saadikud on vahepeal tegutsenud eraldi, andnud välja ohtralt sooloalbumeid ja ka koostööplaate teiste mõttekaaslastega ning eelmisest albumist “II” on märkamatult möödas tosin aastat. Jätkatakse aga sealt, kus pooleli jäädi, ehk on uuel plaadil vähem electro’t ja disco’t, rohkem vabakulgemist, fusiooni ja progesuget, aga retsept on sama: retrofuturistlikud rännud tähtede vahel, pisut 70ndate uuenduslikku saksa biiti ja veidi ka ainuomast õhustikku, kus on tähtsal kohal mängulisus ja sillerdav saund.

BORED LORD “Archival Transmission” (2657503)

Sarnaselt Bicepile, koroonasuletuses sündinud peolood, mis Bicepile aga ülesehituselt üldse ei sarnane. Tech-house, footwork, breaks, UK garage on ainult mõned tööriistad, mida californialanna Daria Lourd kasutab, meetoditeks on aga dekonstruktsioon, ootamatud lõiked ja sulamid ja muidugi ka vana hea luupivate lausutud fraasidega hullutamine. Minu lemmik-laulumoodus! Näiteks loos “I Was Present For All Of It” “I didn’t disappear, I was present for all of it” läheb lõpuks nii hinge, et kurb hakkab, ja siis öeldakse refrääniks lihtsalt “ye-yea-eh! ye-yea-eh!”. Ausalt, midagi rohkemat kui stambivabalt kokku pandud, ent sütitavad rütmimustrid ja “sündi”-käigud koos pisukese sisendava tekstiga peomuusikalt ei ootakski. Eufooria väsitab varem või hiljem, melanhooliaga on võimalik kaua ja hästi läbi saada.

KITCHEN CYNICS “Beads Upon An Abacus” (The Trilogy Tapes)

Lõpetame aga kahe artistiga suisa folgilainelt. Need kaks folki erinevad kui öö ja päev. Kitchen Cynics pakub psühhfolki Aberdeenist, põhimees Alan Davidson koos abilistega punub korterilindistusi kassetile ja ikka päris nendele ajaloolistele kassettidele, mida vahel öeldakse uuesti moodi tulevat ja mis on ju armsad pisikesed asjad. Ja see kahin ja sahin on puha kuulda ka. On kuulda ka primitivismi, kehva kidrasaundi, minimalistlikku lookirjutust (või pigem paiguti improt), aga ka neetult liimivaid meloodiakäike ja sõgedalt lummavaid kosmilise hõnguga palu. Viljandi Folgi dõubitelki, let’s go!

FLEET FOXES “Shore” (Anti)

Ja kõige lõpetuseks midagi täiesti üldinimlikult mõistetavat. Ameerika indifolgi üks olulisemaid gruppe Fleet Foxes teeb mõnes mõttes toodud valikust kõige tavalisemat muusikat, aga servakese peal kõõluval inimkonnal ongi vaja universaalseid asju. Need meloodiad on vastupandamatud ja sellised helisevad arranžeeringud võidavad alati kõik mordorid. Ning kui teile meeldib Ameerika filmikunst, siis need lood sobiks kaunistama iga uhkemat linateost, kapaku kauboid või nutku indikinos inttellektuaalid. Me sureme niikuinii! Aga enne on meile antud ka mõni hetk ilu ja muud möllu.

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (115)