Valner Valme plaadisoovitused: peaks kirjutama kirikust, aga ei. Kuulame muusikat

Tundsin, et peaks kirjutama kirikust, selle kohatisest kitsarinnalisusest, Annika Laasi juhtumist; sellest, et end kristlasteks nimetavad isikud on Eestis sageli need kĂ”ige halastamatumad ja mĂ”ni sĂŒdames kristlane ehk ei mÀÀratlegi end usuliselt, sest Eestis on kiriku positsioon ĂŒhiskonnas nĂ”rk. Aga ometi saab tulla noor ja tugev mees ja kÀÀrida kĂ€ised ĂŒlessee ja tĂ”sta selle kiriku uude kohta, sest uued tuuled peaksid puhuma ka kirikus ja uued tuuled ei tĂ€henda ainult reaktsiooni kooseluseadusele ja samasooliste armastuse tunnustamist, vĂ”i nagu tavaliselt „uute tuulte“ all mĂ”istetakse – millegi digitaliseerimist, vaid halastuse ja mĂ”istvuse ilmnemist harjumatutes moraalsetes olukordades.

Siis tuli uudis, et luterlik kirik vÀrbab endale pressiesindaja. Seni on peapiiskop Urmas Viilma ise meedias kÔigele reageerinud. Jumal tÀnatud! Tark samm.

Ma ĂŒldse tegelikult ei tahagi teemale omalt poolt halge lisada, Eesti praegune haigus on tĂ”sidus. Iga teema peale minnakse pĂ”lema ja kĂ”ike vĂ”etakse nii kuradi morbiidselt. Parem rÀÀgime muusikast. Muusika, vastupidi, on minu meelest teraapiline. KĂŒsisin hiljuti helilooja JĂŒri Reinverelt, kes pĂ€lvis Eesti MuusikanĂ”ukogu heliloomingupreemia globaalse haardega loomingu eest: kas muusika ravib inimesi ja ĂŒhiskondi vĂ”i on see romantilis-idealistlik arusaam?

“Ma ei tea, kas ma seda just ravivahendiks hakkaks nimetama, kuid muusika on suutnud mĂ”jutada inimesi ja ĂŒhiskondi kĂŒll — vaatama ainult iseend peeglist ja meenutame, mis on toimunud Eesti ajaloos,“ vastas ta ERR kultuuriportaalile.

Meie pea kÔik suuremad poliitilised positiivsed asjad on toimunud muusika kaasmÔjuga. Oleme lauldes poliitilisi provokatsioone vÀltinud ja musitseerides end sakslikkusest vabastanud.

Me oleme rusutusaastatel lĂ€bi muusika rÀÀkinud asjadest, millest poliitika rÀÀkida ei tohtinud. Seal, kus poolakad marsivad tĂ€navale, oleme meie saavutanud selle muusikaga. Ei tohi unustada just omaendi tugevusi!“

Ma ei tea, kas Reinvere pidas silmas ka jÀrgnevat muusikat, aga minu hinnangul muudavad need uued albumid maailma paremaks paigaks:

Radio Slave „Feel The Same“ (Republic Of Music)

Radio Slave ehk Matt Edwards on kogenud briti elektroonilise muusika looja, tuntud ka kui Rekid vĂ”i pool The Quiet Village’ist. Tema uus album pakub tugevat tech-house’i Rekidi „Made In Menorca“ jĂ€lgedes, kus jĂ”ulisi basse tasakaalustavad ingellikud vĂ”i kosmilised sĂŒndisĂ”idud ning siit-sealt pistavad pea vĂ€lja mĂ”ned vokaalid, kes ei ĂŒtle nĂ€iteks muud kui „yes i do“, ja pead tagasi liiva alla nad ei pistagi.

„Feel The Same“ album ja eriti nimilugu meenutavad isegi Armand Van Heldeni „Funk Phenomena“ albumit ja see on soodne vĂ”rdlus, aga plaat „Feel The Same“ tervikuna ei tĂ€henda mitte midagi nostalgilist, pigem ĂŒlbet ja universaalset. Lihtne valem, aga igaĂŒks seda nii mĂ”juvalt teha ei oska nagu Edwards.

Pessimist „Pessimist“ (Blackest Ever Black)

Pessimist on Kristian Jabs, Bristoli uuekooli trummibassimees. „Pessimist“ on tema debĂŒĂŒtalbum, mille juured on 90ndates nagu dnb puhul paratamatu, aga tĂ€psemalt tollases Photekis. SĂŒgavad, maa-alused bassid, kaja tekitatud tagaruumid, tumedus ja kalkus, mÔÔdetud tehnoloogilised skeemid. See kĂ”ik on neetult ilus. Ehk vĂ”iks lugude ĂŒlesehitused teinekord pisut huvitavamad olla, aga Jabs oma debĂŒĂŒtalbumil oskab luua oma atmosfÀÀri ja selles on oma pikne: raksatavad mĂŒstiline hoiak ja matemaatiline ratsionaalsus.

Maya Jane Coles „Take Flight“ (i am me)

Londoni post-dubstep/ deep house diiva, kes uuel albumil astub triphopi taktis. Dubstep ju 21. sajandi triphop oli, kuigi suundus imelikele radadele, aga nĂ€e, antud juhul siis ilmus taas vĂ€lja triphopina, kuigi: „Take Flight“ ei ole 90ndate stiilis album, Maya Jane Colesi oma nime all loodud teine album peegeldab neid saunde, kuhu autorimuusikat viljelevad elektroonikad vĂ”ivad jĂ”uda, sĂŒnteesides moodsa elektroonilise muusika erinevaid voole omavahel vaba kĂ€e ja kaasaegsete vĂ”imaluste abil. Ćœhanrimuusika on teatavasti ĂŒheĂŒlbaline ja enamasti oma ajad Ă€ra elanud, „Take Flight“ on ilus ja peenetundeline, aga piisavalt julge kuulamisreis.

Oneohtrix Point Never „Good Time“ (Warp)

„Good Time“ on vendade Safdiede film, mis praegu veel ka meie kinodes jookseb Robert Pattinsoniga peaosas. Oneohtrix Point Neveri ehk Massachusettsi kuti Daniel Lopatini saundtrĂ€kk on umbes 40 protsenti sellest filmist. Ă„Ă€retult olulisel kohal, aga ka eraldi ja albumina suurepĂ€rane. Üks Ă”nnestunumaid plaate sel aastal. Need helimaastikud ja saundid oleks justkui igivanad vĂ”i vĂ€hemalt elektroonilise muusika jĂ€rkjĂ€rgulisest leiutamisest peale eelmise sajandi keskelt alates olemas olnud, aga samas libisevad eest Ă€ra mÀÀramatusse tulevikku. „Good Time“ on hea film, aga see album ĂŒks elektroonilise muusika monumente.

Shabazz Palaces „Quazarz: Born On A Gangster Star“ ja „Quazarz vs The Jealous Machines“ (Sub Pop)

Indie-hiphopi praegune lipulaev esineb neljapĂ€eval Tallinnas Sinilinnus. Sinilinnus, mitte Saku Suurhallis, mitte Nordea kontserdimajas, mitte isegi Rock Cafes, vaid pisikeses armsas Sinilinnus. Midagi see nĂ€itab. Ei oska öelda mĂŒĂŒginumbreid, aga Shabazz Palaces tĂ€idab suurte ĂŒlemaailmsete muusikaajakirjade tĂ€htsaid pindu nii arvustuste kui muudel lehekĂŒlgedel.

Ishmael Butler (endine Digable Planets) ja Tendai „Baba“ Maraire teevad ulmelist, eksperimentaalset, somnambuulset hiphoppi, mis ei kĂ”la nii tĂ”siselt nagu siin „paberil“. Nad on ka mĂ€ngulised, lodevad, pohuistlikud ja laval (nagu vahel Youtubest nĂ€ha) rÔÔmsad.

Valner Valme

Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (239)