Koostöös Euroopa Parlamendi Eesti bürooga toob Edasi lugeja ja vaatajani 7 videosaadet meie saadikutega. Saatesarja eesmärk on tõlkida Euroopa suurt pilti Eesti konteksti ja arutada, kuidas Eesti nendesse teemadesse panustada saab. Saatesarja esimeseks külaliseks on Andrus Ansip, kellega tulevad jutuks meid kõiki igapäevaselt puudutavad digiteemad.
Suurem osa Andrus Ansipi tööajast kulub täna digitaalsete turgude õigusaktidega tegelemisele, mis puudutab suuri platvorme nagu Google, Facebook. Kui suur on ELi võimalus suurte platvormide vastu jõupositsioonilt end kehtestada nagu näiteks Austraalia tegi. Seadused ja reeglid on juba ka täna olemas ja kehtivad, aga miks see kõik aega võtab? Teine suur teema on seotud digiidentiteetidega. Millised on selle valdkonna väljakutsed ja võimalikud lahendusteed?
Andrus Ansipiga vestleb ettevõtja Kaidi Ruusalepp. Saade on salvestatud Euroopa Elamuskeskuse ruumides 11. oktoobril 2021.
Mõtteid vestlusest:
- Ajaloos on ikka juhtnud nii, et kui mingid ettevõtted muutuvad liiga tugevaks, domineerivaks ja monopoolseks, siis on seadusandjad sekkunud ja püüdnud luua võrdsemaid tingimusi. Praegu me näeme ka, et need suured on niivõrd tugevad ja võimsad, et seadusandlik sekkumine on tarvilik. Mõtleme näiteks Cambridge Analytica skandaalile 2016, ka USA Kongressi ründamisel mängisid sotsiaalmeediaplatvormid suurt rolli, mille abil initseeriti ja võimendati rünnakuid. Aga kui Twitter otsustas seejärel panna maailma kõige suurema demokraatlikuma riigi liidrile keelu, siis see omakorda raputas jälle teisi inimesi. Keeld võis olla küll põhjendatud, aga küsimus on, et kas see on ikka aktsepteeritav, et üks eraettevõtte juht otsustab, kes saab oma õigust sõnavabadusele rakendada ja kes ei saa.
- Kas tehnoloogia ja elu ei jookse praegu Euroopal eest ära? Elu ei jookse mitte Euroopal ega Ameerikal eest ära, vaid ta jookseb seadusandlusel eest ära. Ja see on ka täiesti loomulik, sest seadusandlus ei tohi suretada innovatsiooni ega takistada arengut. Seadusandlus peaks probleemide tekkimise korral reguleerima turgu (hea oleks muidugi, kui ta suudaks nende probleemide teket juba ennetada). Minu meelest on täiesti loomulik, et kõigepealt pole mitte seadus, millele järgneb innovatsioon, vaid ikka vastupidi.
- Millised on need teemad, mida Eesti saaks oma eeskujuga Euroopa Liidus eest vedada? Digitaalne indentiteet muidugi. Aga Eestis on olemas veel Smart-ID, mida kasutab Eestis, Lätis ja Leedus iga päev umbes 3 miljonit inimest. Me ei tohi unustada ka seda, et juba 10 aastat tagasi anti Eestis nädalas 1,3 miljonit digiallkirja. Seda tasub Euroopas ikka korrata, et tänu digiallkirjadele me suutsime kokku hoida 1 töönädala aastas, mis on võrdne 2 protsendiga meie SKT-st. Seega võime öelda, et Eesti riigikaitsekulutused kaetakse digitaalallkirjadest. See on midagi niisugust, millega me kõik oleme väga ära harjunud, aga mis on maailmas täiesti ainulaadne.
- Kui vaadata Euroopa digitaalset arengut koroona kontekstis, siis COVID-sertifikaat on üks suur läbimurre. Meile tundub, et väike asi, eks. Aga see on esimene üleeuroopaline dokument, mis töötab. Ja isegi kui ta poleks digitaalne, oleks ta ikkagi tohutusuur läbimurre. Sest kui COVID vallandus, hakkasid liikmesriigid igaüks küsima oma infot, leiti, et peaks ikka küsima perearstilt tõendit läbipõdemise kohta või negatiivset PCR-testi, millele hiljem lisandus ka vaktsineerimistõend. Kujutage korraks ette kasvõi seda PCR-testi. Eestiski on võimalik see välja printida Digiloost, kus see on ühes formaadis, ja siis on võimalik see välja printida ka teenuse osutaja rakendusest – seega saame juba vähemalt kaks formaati. Nüüd kujutage ette, et meil on 27 liikmesriiki, igaühel kaks formaati. Eestis on 800 perearsti ja ühtset formaati poleks, kuidas seda läbipõdemistõendit kirjutada? Juba Eestis saaksite te 800 erinevat formaati.
- Isegi kui see sertifikaat oleks jäänud vaid paberile, isegi siis julgeksin ma pidada seda revolutsiooniliseks. Enne ühtset sertifikaati oli nii, et sa läksid Pariisis lennukist maha ja seal olid pensioneerunud prouad-härrad palgatud dokumente kontrollima, kes vaatasid seda nii- ja naapidi, katsusid hambaga, üritasid su nime leida sealt, kus oli hoopis testi teinud labori nimi jne jne. Sellises dokumentide virvarris on täiesti loomulik, et inimesed ei saa aru, kus mis on. Juba see, et lepiti kokku, et kõigepealt tuleb nimi, perekonnanimi, labor, kes testi tegi, kuupäev – juba see, et suudeti kokku leppida info hulk, mis peab sertifikaadil olema, ja selle järjestus, oli revolutsiooniline.
