Rein Veidemann: heiastused unustuse piirilt

Foto: muis.ee

Küllap oleme harjunud mõttega, et kultuur on ühtlasi kollektiivne mälu. Iseäranis on seda rõhutanud Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkond, eesotsas Juri Lotmaniga, kelle sajandat sünniaastapäeva mõne kuu pärast tähistame. Kuid, nagu õpetab Lotman, kultuur kui mälu võib toimida suulises ja kirjalikus vormis.

Võrreldes suulise kultuuriga on kirja(lik)kultuur suurusjärgu võrra noorem ning suunatud mineviku sündmuste, juhtude, isikute jäädvustamisele. Neile saab viidata, toetuda kui pretsedentidele ja eeskujudele. Sellega kaasneb tekstide hulga paratamatu inflatsiooniline suurenemine. Mis see Google’gi muud on kui kirjaliku teadvuse järjekordne astendus, paisuv universum, milles tähtede kõrval ka tohutult palju tolmu. Suuline kultuur, seevastu, on suunatud tulevikku. Meeldejätmine, pärimuse edasiandmine müütide, rituaalide, sakraalse sümboliloome kaudu omab siin keskset tähendust. Selles mälutüübis mängivad Lotmani sõnul suurt rolli ettekuulutused, ennustused ja ended.

Mis sellest arutluskäigust tohiks järelduda, on see, et kultuuris endaski on juba olemas üks suur piir. Kuid seda piiri ei tohi võtta eraldus- ja vastandumisjoonena, vaid pigem sillana. Osa kirjakultuurist teiseneb/taandub suuliseks. Teisalt, suuline kultuur osaleb kirjakultuuri toimemehhanismis. Rahvaluule, näiteks suulise kultuuri tüüpilise ilminguna siseneb kirja(ndus)kultuuri motiivide ja “töötlustena”.

Edasi. Kultuurimälu nagu inimese mälugi on valikuline. Kõik pole määratud säilima, ehkki me ei tea, kes või mis säilitamist määrab. Unustaminegi on mälu olemuslik osa. Aga see pole annihilatsioon, täielik hävimine või tühistumine. Kultuurisemiootilisest vaatenurgast on unustamine kultuurimälus taandumine/taandamine perifeeriasse, ääremaale. See on kultuurimälu hämarala, millest alati on võimalikud heiastused kultuurikeskmesse. Kultuuri pidevus ilmutab end n-ö diskreetsete ühikutena, “katkenditena”. Nendeks katkenditeks on minevikusündmuste tähtpäevad (mõned neist kalendrites lausa punase ehk pühadena tähistatud) ja isikute juubelid või ümmargused sünni- ja surma-aastapäevad. Kultuuriajalugu on ju võrreldav surnuaias käiguga, haudade korrastamise ja nimeplaatide või ristide puhastamisega. Kultuuriajalugu on lakkamatu hingedekuu – mis novembri algamisega igal aastal ja kohe meidki ootab. Parafraseerides Oskar Lutsu “Suvest” Tootsi resümeed kivide põllult koristamise vajalikkusest: see on teooria. Nüüd aga vaatame, kuidas näeb asi välja praktikas.

Võtkem kas või tänavune aasta eesti noores kirja(ndus)kultuuris. Siin väärib nii mõnigi unustuse piirile vajunud nimi ja teos heiastust, või siis erialakeeles öeldes, aktualiseerimist. Enamgi veel, neil teostel lasub klassika pitser. Näiteks on üldkeeles omandanud peaaegu kinnisväljendi seisuse fraas “kord Päitsik puskis Punikut”. Tegemist on eesti kirjandusloos ühe tuntuima  valmiga “Punik”, mille kirjutas 25. juulil 1886 Jakob Tamm. Kevadel (ukj. 7. mail 1861) möödus sada kuuskümmend aastat elukutselise kooliõpetaja sünnist. Väike-Maarjas, kus ta 1883. aastast kuni surmani 1903 oli kihelkonnakooli juhatajaks – muide, Jakob Tamme käe all õppis aastatel 1892–1894 ja 1896–1897 ka Anton Hansen Tammsaare – kuulub Tamm kohavaimu esindajate hulka. Väike-Maarja muuseumis olevat lausa alles klassituba, kus Jakob Tamm lugenud Anton Hansenile ette Jakob Liivi luulet. Sellega seoses tulebki meenutada kirjandusrühmitust “Väike-Maarja parnass”, kuhu peale Tamme kuulus samuti kooliõpetajana leiba teeninud ja Väike-Maarjas tosin aastat (1901–1913) raamatupoodi pidanud Jakob Liiv (Juhan Liivi vend) ning kirjanduskriitik ja publitsist Otto Münther. Virumaa Muuseumi fotokogus on neist kolmest järelärkamisaja tegelasest ka uhke portreefoto. Väike-Maarja pargis kõrgub monument Jakob Liivile, Jakob Tamme monument aga Väike-Maarja vanal kalmistul.

Jakob Tamme rahva hulka läinud valm “Punik” on rütmiseeritud mõistujutt karjas, sh inimühiskonnas kujunevatest hierarhiatest, mis põhinevad üleolekul.

Punik ei hakanud vastu ega kätte maksma Päitsikule, vaid otsis endast nõrgema, kelleks oli Kirjak. Valmi õpetlik osa kõlabki nii:

Ma ütlen lisaks veel:
Nii pole üksi aasal karja hulgas lugu,
kus trooni pääl on tõpra meel, –
vaid säälgi juhtub nii, kus inimeste sugu:
et see, kes kangem, rusub kehvemat,
ja kehvem – jälle kehvemat.

Niisugune satiirilise ja õpetliku ivaga lühiloo žanr ulatub tagasi antiikkirjandusse, mille tuntuimaks esindajaks on 6. sajandil eKr elanud Vana-Kreeka kirjanik Aisopos. Selle žanri esiisa tiitlile lisaks tunneb eesti sõjajärgne kirjanduslugu ka “aisopose keelt”. Võõrvõimu kritiseerida ning nõukogude režiimile oponeerida sai üksnes allegooria või siis nn kirjaridade vahel vihjates. Üks kuulsamaid allegooriaid pärineb praegu eesti vanimate kirjanike hulka kuuluvalt, oktoobri algul oma  93. sünnipäeva tähistanud Helvi Jürissonilt.

1970. aastal avaldas ajakiri Pioneer tema lasteluuletuse “Mägra maja”. Mäger oli palju vaeva näinud endale kodu ehitamisega. Kui see aga valmis oli saanud ning mäger end seal sisse seadnud ning elama asunud, trügisid majja kährikkoerad, relvastatud rihmade ja teravate hammastega. Mäger läinud siis kohtusse, et võõrastest majakaaslastest vabaneda. Kuid kohtunikuks oli “vana hall karu, / kellel kõik läks meelest, / kes ei saanud aru”. Valmilaadne luuletus lõpebki lõputu kohtutee käimisega, millest järel vaid lai rada. Luuletus sattus ilmuma ajal, mil algas Eesti intensiivne venestamine koos siia tööstuse laiendamise ning sellega kaasneva, üle Nõukogude Liidu valguva migrantide vooga. Tohutul arvul korrusmajadesse Põhja-Eesti linnades, sh eriti Tallinnas (Mustamäe, Lasnamäe ja Õismäe) said ennekõike korterid tehastesse ning nendega seotud ettevõtetesse värvatud umbkeelsed töötajad.

1987. aastal vallandus Eestis “fosforiidisõda”, eelmäng “laulvale revolutsioonile”. Põhjuseks oli Moskvas kavandatud fosforiidikaevandused, mis toonuks Eestisse tuhandeid uusi töökäsi. Sel aastal esitas laulukirjutaja ning solist Joel Steinfeldt esmakordselt Helvi Jürissoni luuletuse sõnadega laulu “Mägra maja”, mille meloodia oli ta laenanud USA kantrilaulja Johnny Cashi laulust “The Man in Black”.

“Mägra maja” süžee ise seostub aga pigem sõjajärgsete Eesti oludega või koguni Eesti annekteerimise ajaga, mil eestlaste korteritesse mahutati elama nn baaside lepingu alusel Eestisse sisenenud Nõukogude sõjaväelaste ja ametnike perekondi.

Kõik see kordus vahetult sõja järelgi. Enamusest ühele perele ehitatud korteritest said aastakümneteks ühiskorterid. Üks niisugune ühiskorter on peategelane Ene Mihkelsoni romaanis “Korter” (1985). Näeme seda aga ka Gert Kiileri ja Villu Kanguri mõru komöödiana kirjutatud telesarjas “ENSV” (2010–2019).

Jakob Tamm polnud siiski üksnes valmimeister. Vene valmikirjaniku Ivan Krõlovi eeskujul kirjutatud valme pole tal palju. Krestomaatilise, st kooli kirjandustundides käsitletava autori teeb Tammest hoopis tema ballaadilooming. Eesti ballaadiloomingu kaheksasajale leheküljele koondanud Tartu Ülikooli kirjandusprofessor Arne Merilai kirjutab järelsõnas hiigelkogumikule “Eesti ballaad” (2003), et just järelärkamisajal lööb ballaad “võimsalt särama Jaan Bergmanni ja Jakob Tamme sule all, mille järel ei ole eesti ballaadilugu enam kunagi endine – klassikaküpsus on saavutatud”. Antoloogiasse on Merilai võtnud Tammelt lausa 33 ballaadi, neist tuntuimad Helme orjakivi legendi poetiseeritud “Orjakivi” (1886), muinasjutt ussipealikust “Ussipealik” (1891) ja lugulaul varjuilmast ümbritsetud linnast Ebavere mäel (“Suits Ebavere mäel”, 1896).

Ent Jakob Tammest endastki on saanud kirjanduslik tegelane. Mats Traat on kirjutanud temast kaks novelli: “Sarviku armastus” ja “Tamm Tamme vallast”. 2006. aastal Loomingus ja aasta hiljem sama nime kandvas novellikogus ilmunud “Sarviku armastus” pälvis Tuglase-nimelise novelliauhinna. Tegemist on taaskord Traadi meistritööga. Novelli aluseks on Jakob Tamme päevik. Otsekui filmis rullub lahti vanapoisist luuletaja, koolijuhatajast harrastusnäitleja hingedraama. Me näeme Tammes varjuvat igatsevat ja kannatavat inimest. Kirjandi vormis jutustatud sündmus leidis tõesti aset. Jakob Tamm mängis 1905. aasta südasuvel Otepääl Sarviku rolli ajakirjaniku ja kirjanduskriitiku Anton Jürgensteini näidendis “Juta”. Novelli raamiks on sõit Otepääle, sõidu käigus esitatakse aga tagasivaade Tamme eluloole. Edasitee ja tagasivaade peegelduvad teineteises. Minevikuline jutustamisviis vaheldub olevikuga. Traat ei ole ükskõikne pildistaja, vaid tuleviku vaateveerult uurija, kaasatundja. Loetagu vaid “Sarviku armastuse” viimaseid ridu:

“Äkki tunneb luuletaja, et on Pühajärve ääres viimast korda ega tule siia enam kunagi, mitte iialgi. See tunne on nii kõikehaarav, et matab hinge. Ent ta elab, peab elama – kuni vahetekk langeb. / – – – / Luuletused on Tamme vili. Ja õpilased, kes hiljem avaldavad vastuolulisi mälestusi, kuid ei näe tema sisse. Sest inimene on saladus – enamasti ka iseendale.”

Neist märkmetest ja osundustest, mida siinkohal esitasin, moodustub võrgustik, mis mitte ainult ei taga Jakob Tamme vajumist unustusehõlma, vaid annab talle väärika koha eesti kirjandusloolisel trajektooril. Ent üks teine näide kultuurimälu perifeeria ja keskme suhestumisest vajab veel äramärkimist. Äsja möödus sada viiskümmend aastat üle-eelmisel sajandivahetusel tegutsenud luuletaja, lastekirjaniku ja ajakirjaniku Reinhold Kamseni sünnist. Uue kalendri järgi 24. oktoobril 1871 Imaveres sündinud (sinna on talle püstitatud ka mälestuskivi), Pilistveres seltsimaja pidanud ning 1920–1930ndatel aastatel Põltsamaal ajalehte ja nädalalehte toimetanud Kamsen avaldas arvukalt luulet ja lühiproosat perioodikas, mis nüüdseks – nii vist tohiks öelda – on hingusele läinud koos ajalehtede ja ajakirjade endiga. Ent üks ukraina rahvaviisil (!) lauldav laste- ja seltskonnalauluks saanud Kamseni luuletus “Kelgusõit” (“Küll on kena kelguga / hangest alla lasta”) tagab Kamsenilegi koha meie kultuurimälus, aga seda just suulise kultuuri poolel. Sest, tõesti, igapäevaselt ei pruugi meile meenudagi, et see hoogne talvelaul pole rahvalaul, vaid et sellelgi on autor.

Kamseni luuletuste näiteid kirjandusmuuseumi digitaalsel platvormil lugedes leidsin ometi, et tegemist on tundliku looduslüürikuga. Olgu selle kinnituseks ära toodud üks ajakohane Kamseni luuletus, mis paistab võrdluste kõrval silma sellegi poolest, et epiteete seob ainult üks öeldis. Ja ometi, kui palju öeldud!

Värviküllus enne surma,
enne tardumist:
ruuged lepad, kuldsed kased,
vaher vasest vist.
Ruuged lepad, kuldsed kased,
pronksist kõrge haab –
sügispilved, hallaudud,
vaikus virvendab.
Värviküllus enne surma,
ilu viimane:
kanarbikuõite keskel
lilla sügiskee.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (36)