Rein Veidemann: kõik on kokku unenägu

1960ndate aastate lõpu suhteline vabameelsus Eestis oli hangumas. Olemise asemel laiutas näilisus, tõelust varjutasid simulaakrumid. Foto: Shutterstock.

Eks oleme aeg-ajalt kuulnud öeldavat rehmamisi või lohutusena, et kõik on vaid mööduv unenägu. Või vastupidi, et unenäoski ei osatud kujutleda midagi niisugust, mis juhtus tõeluses. Küllap ongi tegemist kinnisväljendiga, fraseologismiga, mis elab üldises keelekasutuses juba oma elu. Ometi on sellelgi ütlemisel kaugele ulatuv päritolu ning lausung ise võetav kui pooleldi läbipaistev, müstiliselt mõjuv vahekangas ühe elukäsituse näitelaval. Tahangi nüüd jutustada loo, kuidas ma niisuguse tõdemuseni jõudsin.

Sellest saab enam kui pool sajandit, kui ma 1970ndate aastate algul püüdsin eesti filoloogia õpingute kõrvalt toonases Tartu Riiklikus Ülikoolis teha tasa kõike, mida kolmanda elukümnendi keskele jõudnud ning enne seda kolmeks sõjaväeteenistuse aastaks “konserveeritud” otsiv vaim teostada püüdis. Ma tahtsin leida oma elu suurt sõnumit ja ühtlasi kohta Päikese all.

Ometi põrkusin selles “tormis ja tungis” alatasa nii välistele kui ka sisemistele ebakõladele. 1960ndate aastate lõpu suhteline vabameelsus Eestis oli hangumas. Olemise asemel laiutas näilisus, tõelust varjutasid simulaakrumid. Ent omaenda sisemuseski tajusin süvenemas lõhet tahtmiste ja võimaluste vahel. Leiutasin niisuguse olukorra iseloomustamiseks koguni märksõna või kujundi – “umbväli”. Sellel seistes otsisin paisuvale segadusele seletust ja lohutust.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (34)