Septembri-oktoobri vahetusel annavad mu metsatukas tooni väike-lehelinnud. Nende kõigile tuttavat silk-solk-laulu kostab ilusa ilmaga sageli paarist-kolmest kohast korraga. Laul pole küll nõnda kõlav ja kindla taktiga kui kevadel, sest lauljateks on põhiliselt noored linnud. Aga õpipoiste asi, patt oleks neile pahaks panna.
Inimest väike-lehelind palju ei pelga, küllap oleme nende jaoks lihtsalt liiga suured ja aeglased. Pole midagi erilist selles, kui ta vaikselt istujat paari-kolme meetri pealt uudistama tuleb. Juhtunud on sedagi, et varjetelgi suvekuumaga avatud külgaknast lehelinnuke äkki sisse lendab. Istub sekundiks kaamerale või kõrvalestale ja on viuhti jälle läinud. Pildistajal seisab aga pärast tükk aega suu kõrvuni ja tuju laes.
Ent ühel oktoobripäeval on mu mets äkki vaikne. Lauljad oleksid nagu kokku rääkinud korraga lahkuda, ei ühtegi silksolki enam. See, kuidas nüüd vähem kui kümme grammi kaaluva linnukese tillukesed tiivad ta siit Aafrikani viivad, on minu jaoks üks looduse suurtest müsteeriumitest. Või imedest, kui soovite.
Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Suuremat valikut tema linnufotodest näeb siit. Arne Kiini lindude aastaringi tutvustavas fotoseerias on varem Edasis ilmunud:
- Hulgulinnud talvikesed
- Hallrästa amps
- Suure nokaga lind
- Kuldnokk, kevade kvintessents
- Rähnipapa väljalend
- Siristaja
- Suitsupääsuke, rahvuslind
- Marjamaias
Arne Kiin
Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Edasi veebiajakirjas ilmub Arne Kiini lindude aastaringi tutvustav fotoseeria. Loe artikleid (32)
