Juba mõnda aega on mind painanud mingi sisemine sügelus. Identiteedikriis see vist pole, sest tunnen ärevuse asemel stoilist rahu. Koos sellega muidugi ka vajadust võtta mingi uus suund. Ilmselt ei saagi meil elus olla ühtki jäädavat rolli peale inimeseks või pereliikmeks olemise.
Minu jaoks kerkis see teadlikkus eluristmikule jõudmisest kuskil aprillikuise tähistaeva all, kui ootasin keset raba pulmaplatsile saabuvaid tetresid. Tekkis tunne, et väärtushierahiad on äkitselt muutunud. Vahel juhtub, et satud mõnest kogemusest niivõrd joovastusse, et ei tihkakski argipäeva naasta. Seetõttu ei hakanud tol hetkel ka kuidagi üle reageerima.
Romet Vaino
Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (78)
