Romet Vaino: restart – 3 ööpäeva üksinduses, vaikuses ja levist väljas

Rabas. Foto: Romet Vaino

Kust tuleb ühel nooremapoolsel mehel mõte lõigata end välja oma igapäevasest keskkonnast? Seejuures ei lähe ta nädalalõpuks spaasse või maakoju, vaid hoopis kodumaa idanurgas laiuvatesse soodesse. Nagu võõrast maastikust ja inimtühjadest aladest veel vähe oleks, otsustab ta ka telefoni kaudu ühenduse välismaailmaga katkestada.

Vaevalt ta isegi oma otsuste sügavamaid tagamaid sõnastada oskab, kuid mõned natukenegi ratsionaalsed argumendid õnnestub tal lauale käia.

Esiteks on igati tervislik aeg-ajalt astuda kõigest paar sammu eemale, vaadata tervikpilti ning iseend selle sees. Kodu pole selle jaoks kuigi hea koht, sest tegelikult oleme ju siis ikkagi osa pildist. Meil on vaja eemale minna. Enamikul meist füüsiline eemaleminek ka õnnestub, kuid vaimselt kanname oma elu ikkagi ketiotsas kaasas.

Kui lähme, võtame kellegi kaasa, et saaks suhelda. Kui lähmegi üksi, hoiame telefoni kaudu ikka ühendust ja püüame kõigega kursis olla. Niisiis tegeleme teatava enesepettusega. See mees otsustas, et tema tahab päriselt eemale minna ja kõik ahelad läbi lõigata. Mitte igaveseks, vaid kolmeks ööpäevaks.

Nagu aimata võib, olen see mees mina ja järgnevalt kirjutangi kuidas tegin endale mingis mõttes kirvega kolme päeva jagu ruumi sellest infoüleküllusest nõretavasse maailma. Sedavõrd jõulise tegutsemise eesmärk oli igati üllas – kiigata üle mõne aja taas oma hingepõhja.

Maastikuna valisin selleks Agusalus laiuvad soomassiivid, millest kerkivad taeva poole männimetsadega kaetud sisemaaluited ehk kriivad. Tegemist oli minu jaoks täiesti tundmatu piirkonnaga, ent seda suurem ootusärevus minus leegitses. Hindasin kriitilise pilguga oma võimeid ning uskusin, et nii füüsiliselt kui vaimselt pakub selline kodumaine tühermaa mulle väljakutset, mida kodukandi rabadest enam ei leia. Esimesel õhtul kohale jõudes lülitasin oma telefoni välja ja hommikul võis mu sisekaemuslik rännak alata.

Rabas. Foto: Romet Vaino

Kriivad ja kummituskarud

Minusugune rabahull leidis end juba retke alguses täiesti teistsugusest maailmast. Küllalt kandva rabapinna asemel saatis mind siin vesine ja lainetav õõtsik. Selle märja massiivi sisse oleksid justkui hiiglaslikud eelajaloolised elukad kunagi igavesse unne jäänud ja nüüd on neile mets selga kasvanud. Ületanud esimese õõtsuva turbasamblavaiba, märkasin võimalust astuda ühe sellise hiiglase sabale ja tõusta sealt edasi kõrgemale mööda tema selgroogu.

Kriivad kujutavad endast kaugetel aegadel tekkinud hiiglaslikke samblakatteseid liivaluiteid, mille pikkus võib ulatuda mõnesajast meetrist kuni mõne kilomeetrini. Mööda luiteharjasid kõndides ja vaadates all laiuvaid sooväljasid tekib tunne, nagu oleksid kodumaa piiridest väljunud.

Sain ehk viiskümmend meetrit kuiva jalaga astuda kui märkasin metsarajal mulle justkui demonstratiivselt jäetud sümbolit. Suur tume “kook”, mis oli kaunistatud pooleldi seeditud pohlamarjadega, tuletas mulle meelde, et siin maal kuulub viimane sõna kellelegi teisele. Sellistest kookidest kujunesid mu teekonnal omamoodi verstapostid, mis olid jäetud otse luiteharjadel kulgevate radade peale. Mul ei ole kunagi erilist pelgust karude ees olnud, aga kui leiad hommikust õhtuni pea iga saja meetri järel ühe sellise poolseeditud marja-ja viljajääkide hunniku, hakkab teatav aukartus ikkagi su psüühikasse imbuma.

Vesiste soomassiividega ümbritsetud kriivad näivad olevat karudele ideaalne pelgupaik – palju marju ja vähe inimesi.

Eriti praegu, mil sügisvihmad on luidetele pääsemise kohati väga raskeks teinud. Igatahes olin esimese päeva õhtuks veendunud, et on vaid ajaküsimus, mil ma esimese mõmmikuga silmitsi seisan. Pimedus võttis maad ja ronisin viimase valgusega veel ühe künka otsas asuva männi latva ja vaatasin binokliga all laiuvale soole. Tohutu tühjus. Mulle tundus, nagu oleksin viimane inimene maamunal ja minuga koos on alles jäänud veel veidrad kummituskarud, kellest kohtab märke igal sammul, kuid keda näha pole siiski võimalik.

Pugesin magamiskotti ja kirjutasin lambivalgel märkmikku mõned mõtteread ning lõpetuseks lugesin raamatut. Hinnanguliselt lahutas mind hommikust vähemalt kümme tundi. Võib öelda, et minu käigu kõige raskemaks osaks kujunesid just ööd. Umbes samapalju aega kui kulus valgel ajal edasi liikumiseks, tiksus minuga koos kaasa hommikut oodates. Seejuures käis mu peast läbi vaid üksikuid teadlikke mõtteid. Mu kätte oleks sattunud nagu emotsionaalne kaardipakk, millest seal pimeduses õnnemänguna midagi välja õngitsesin. Korra olin ülevoolavalt rõõmus, siis jälle tõsine. Millest täpselt need emotsioonid sündisid, jäi mulle sageli selgusetuks. Sellise karusselli saatel ma seal pimeduses enamasti uinusingi.

Rabas. Foto: Romet Vaino

Hommikul joonistasin markeriga kaardile oma eelneva päeva marsruuti ja mõtlesin millistele kriivadele edasi rännata ja milliseid kohti kindlasti vältida. Märkasin, et keskkond oli tehismürast veelgi puhtamaks muutunud. Mõned üksikud ülelendavad raudlinnud tuletasid mulle meelde, et kuskil seal kaugel on mul siiski ka see “päris elu” ootamas. Uuel päeval saatis mind lõppematu uduvihm ja sellesse mähitud maastikud, aga ka kummituskarude “pohlakoogid” ei jätnud mind.

Need tühjad männimetsad, sombune ilm ja vaikus mõjusid mulle kui lahusti. Pikkade tundide jooksul ei käinud mu peast läbi ühtki tuvastatavat mõtet. Mul ei pudenenud huulilt ühtki sõna. Seda on siin väga veider kirjutada, aga ma tundsin, et sulasin keskkonnaga ühte. Kas see ongi siis see vaigistus, milleni võib ka meditatsiooniga jõuda? Igatahes tundus, nagu oleksin pildilt kadunud ja seeläbi olin võimeline ümbritsevat hoopis avarama pilguga vaatama. Tõttöelda isegi tundus, et loodus käis minust läbi.

Ühel läbi männiku viival samblasel seljandikul astusin katki puuoksa, misjärel kostis vali raksatus. Kuulasin pikalt kuidas see läbi männimetsa kõlas ja suurest hasardist hakkasin vilistama erinevaid meloodiad. Puhusin vast kümmekond minutit seal õhumolekule liikuma ja kuulasin kuidas mets neid helisid mulle tagasi põrgatab. Toidutegemine, seesama vilistamine, aga ka kirjutamine muutusid sellises keskkonnas eriliselt tähenduslikeks. Söögi valmistamisest oli saanud püha akt. Raamatu lugemine oli nagu meeldiva kaaslasega vestlemine keset pimedust, tuult ja vihma trotsides.

Kui suudaksin oma igapäeva tuua rohkem sellist sügavat tegutsemist, võiks päris palju muutuda. Need absurdsed ja lihtsad pisiasjad, millest kiires elutempos üle libiseme, on vaat et kõige tähtsamad. Kuskilt tuli mu pähe veel mõte, et kui peaksime teadlikult tegema elu viimase õhtusöögi või tantsima viimase tantsu, siis tõenäoliselt teeksime seda kirglikumalt kui esitaksime oma viimast arvet või teeksime pangaülekannet. Meie rahulolu vundamendi moodustavad ikkagi hingele ürgsest minevikust tuttavad tegevused, mis toovad meisse rahu ja elumaitse. Mul on tunne, et vahel ajan ma vundamendi ja fassaadi segamini ning panustan rohkem fassaadi. Õnneks juhtub seda aastatega aina vähem.

Tseremoonia

Kolmandal päeval matka alguspunktis asuvasse lõkkekohta liikudes tundsin kehas selget väsimust. Fotovarustus, toit, vesi, varuriided ja muu matkakraam koos raske maastikuga andsid kõik sellesse oma panuse. Sellises pimeduses ja eraldatuses hakkasin selgelt puudust tundma soojusest. Ma ei pea silmas seda, et mul oleks külm olnud. Pigem väljendus see soov kas seltskonnas või üllatuslikul kombel lõkkesoojas. Isegi paarist ööst niiskes ja pimedas piisab, et mõista kui oluline kaaslane saab olla elav tuli siis kui juhtumisi kahe- ega neljajalgset kamraadi seltskonnaks pole.

Lonkides väsinuna lõpukilomeetreid, tärkas minus seletamatu tahe see soojus endale luua. Mõtlesin, et minu eneseavastusliku teekonna lõpp väärib tähistamist ja tseremoniaalsust. Teadsin, et lõkkekohal puuduvad lõkkepuud. Vihma oli sadanud vahelduva eduga juba kaks päeva. Ent kui miski üldse selles olukorras järeleandmisi oli sunnitud tegema, siis olid need füüsikaseadused, mitte mina. Leek pidi saama vähemalt sama kõrge kui retkelt saabunud kangelane!

Rabas. Foto: Romet Vaino

Tõin metsa alt kokku hunniku läbivettinud puid. Ühe kuuse alt õnnestus saada ka peotäis kuivemat oksapuru. Sain selle peotäie põlema, kuid edasine protsess nurjus. Lõpuks võtsin oma priimuse ja panin selle märgade puude alla põlema kuniks puud tuld võtsid. Kogu stsenaarium hakkas pöörduma minu kasuks. Eemaldasin oksahunniku alt priimuse ja võidujoovastuses tassisin metsa alt veelgi suuremaid puid juurde. Ladusin nendest kõrge torni ja ühel hetkel oligi leek üle minu pealae.

Tegin endale rahulolevana rikkaliku õhtusöögi ja kohati leidsin end isegi segaduses olevat, et kas ma suurema isuga söön seda füüsilist toitu või ahmivad mu kõrvad suurest helinäljast oluliseselt aplamad seda lõkke praksumist sisse hingama.

Neljanda päeva hommikul lülitasin telefoni lõpuks sisse. Paari minutiga olin langenud e-mailidest, Facebook’i sõnumitest ja kõikvõimalikest muudest teavitustest koosneva infovasara alla. Muigasin ja mõtlesin, et kogetud “valgustatuse” toel purjetan nüüd vähemalt mõnda aega teadlikuma elu lainetel. Teen paremaid valikuid, jätan endale rohkem ruumi ja aega, teen lihtsaid asju pühendumusega, tähistan väikseid võite sarnaste lõketega ja mis peamine – olen enda osas sama toetav edasi! Kuniks jälle on aeg ja vajadus minna uutele otsingutele…

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (27)