Mart Kase: ärge ehitage maju, lamage murul

Foto: Teele Kase.

On teisipäev, esimene juuni, lastekaitsepäev, kulgen oma 3-aastase tütre Kirkega Tartus.

Kirke sõidab oma jooksurattaga nagu see oleks BMX-ratas, võtab hoo sisse, tõstab siis jalad üles ning hüppab läbi porilompide. Osad vastu tulevad inimesed vaatavad, et kuidas nii väike laps juba trikke teha oskab, aga Kirke tegelikult ei tee trikke, lihtsalt kulgeb omas rütmis ja pigistab jooksurattast maksimumi välja.

Kui Kirke ütleb, et tal on kaka- ja pissihäda, siis oleme parasjagu Tartu ülikooli raamatukogu juures ning kui sinna sisse astume ja valvelauaneiu meid vetsu suunas juhatab, siis teatab Kirke: “Siin on nagu arsti juures, see on nagu haigla!” Eks fuajeed on sarnased asjad kõikjal tõesti, turtsatan naerma nagu ka kaks meist mööduvat daami.

Natukese aja pärast jõuame Kirkega Südalinna parki. Siin käib tõeline möll, uue atraktsiooniga laste mänguväljak on tõeliselt popp, ringi liiguvad ponid ning Pallase kunstikooli noortega saavad lapsed lipukeste peale joonistada. Aga pargi teisest otsast on kosta tantsumöllu, läheme Kirkega sinna ja näeme, kuidas JJ Streeti tantsukool tutvustab tänavatantsu ning kutsub siis ka rahvast kaasa tantsima ning inimesed lähevad. Kena on vaadata, et igasugu inimesi hakkab tantsima, ka kaks ontlikku ca 25-aastast noormeest, kelle karakterit vaadates võib oletada, et nende elu on suhteliselt igav. Aga tänav ja park on vabad kohad, siis võib kaasa lüüa.

Samas majad on kinnised ning majad pole kunagi kõigile. Ma väga loodan, et 1. juunil juhtusid Tartu südalinna parki ka Berk Vaher, Tartu linnapea ja kultuuriametnikud – ilmselge on see, et oma südalinna kultuurikeskusega tehakse hoonet omataolistele, mitte kõigile inimestele. Aga linnapargid ja laste mänguväljakud on paigad, kus kohtuvad ja hullavad koos kõiksuguse tausta ja eluga inimesed. Eesti linnadesse rohkem mänguväljakuid ja parke, kogu lugu!

Samal päeval, 1. juunil pärastpoole Tartus, kui tütred Anna ja Kirke olid ema Teelega Laulupesa kontserdil, kulgesin teisel pool Emajõge pargis koos pisipoeg Nanseniga. Nansen oli kärus ja tahtis mulle kõiki linnukesi näpuga näidata, jõel sõitsid kaatrirendi promomiseks need rendikaatrid, mil põhisõnum kaatri küljele kirjutatud – saad korraliku tümmi ja grilli ka jõe peal. Mõtlesin, et see pole mulle, aga nähtavasti osadele inimestele meeldib, vast rikastab seegi Tartu linna, kui jõe peale mahuvad korraga ära rallivad kaatrid, lodjad, süstad, kalameeste paadid, haabjad, liinilaevad jne, jne. Mõtle, kui keset Emajõe vett kerkiks Südalinna kultuurikeskus ja siis hakkaks kehtima reegel, et sellest kohast võivad läbi sõita ainult ühesugused ujuvalused. Täpselt nii teeks üks maja pargiga, võib küll loosungites öelda, et kultuurikeskus on mõeldud kõigile, aga see pole kunagi nii, vabad pargid ja vaba vesi on mõeldud kõigile.

Siis läks meil Nanseniga seal pargis jalutades kõht tühjaks, meil oli täpselt 20 eurot, seal lähedal on šašlõkikoht ning sinna me ka suundusime. Mõtlesin, et Teelel on ka pärast kõht tühi, et võtan talle kaasa. Palju miski maksab, seda me ei vaadanud.

“Palun kaks sealihašašlõkki, üks siin ja üks kaasa, ning üks alkoholivaba õlu.”

“See teeb 23.20!”

“Teate, ma seda õlut ei tahagi, lihtsalt need kaks šašlõkki ning üks klaas kraanivett!”

Šašlõkk oli muidu hea maitsega, teinekord tuleb liha ka süüa. Pikad päevad Tartus on avastamist täis.

Aga mis muidu toimub? Valgamaal Kaagjärvel me talus on nii, et kitsetalled kasvavad ja koerakutsikad kasvavad. Kutsi kutsikad on nii suured, et hakkavad nüüd uutesse kodudesse minema. Kartul ka kasvab, kartuli muldamine traktoriga on lastele parim meelelahutus, igaüks saab issiga kaks ringi kaasa sõita. Rohelist saab peenramaalt juba kenasti ning kodune kitsejuust on parim värske toit. Nii me siin maailmas elame, et oleks rohkem hingedel vabadust.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (114)