Romet Vaino: laps ja loodus: sõprussuhte A ja O

Foto: Romet Vaino

Sookurgede trompetlikud hääled kajamas läbi lehetute metsade ja avarate rabade. Saatjaks õhtune rästaste koor. Eluratas on Jälle hoogu sisse saamas. Siit kuni jaanipäevani kestab spurt nagu homset ei eksisteeriks. Kevadine loodus on häälestatud tegutsemisele – ilusam, häälekam ja tugevam võidab. Siin tagasi ei hoita.

Mina isase inimloomana kedagi duellile ei kutsu, kuid omad lahingud suurema missiooni nimel tuleb mul pidada küll. Võtsin sügisest talve kaasa suurel hulgal küsimusi ja poolikuid mõtteid. Vaimulaud sai looka. Nüüd olen oma mõttesõkaldest eraldanud terad ja tean, mis suunas ja kuidas edasi liikuda.

Kevad on loomise aeg ja praegu otsib pea terve loodus parimaid kombinatsioone tugeva järelkasvu loomiseks. Selles valguses on mul igati paslik süüvida sellesse, mis puudutab meie oma järelkasvu – inimlapsi ja ellusuhtumist, mida neile vanemate, õdede-vendade, sugulastena või õpetajatena edasi anname. Mis on need kombinatsioonid, mis loovad juurde rõõmsaid ja terveid inimesi?

See on julge küsimus, sest vastuste otsimisel on kerge ära eksida. Aga kuskilt võiks alustada. Olen varasemalt kuskil talvises rabapimeduses juurelnud oma lapsepõlve ja selle mõju üle praegusele elule. Seda just minu ja loodusevahelise suhte valguses. Kuid teema ise on laiem ja eriti aktuaalne just kevadel, mil kooli- ja lasteaiarühmad rohkem aega looduses veedavad. Järgnev mõtteveeretus puudutab täiskasvanuid samapalju kui lapsi.

Dialoogid maastikega

Fred Jüssi on öelnud, et nägemaks midagi uut, tuleb käia vana rada. Minu jaoks peegeldub sellest veel idee, et nii nagu iga inimsuhe, vajab ka side loodusega pühendumist. Usaldus ja tunnetus ühe paiga suhtes teenitakse välja selle järjepideva külastamisega. Paarist korrast aastas jääb ilmselgelt väheks. Seetõttu ei maksa end halvasti tunda, kui on vähe panustatud. Alati võiks kaasas käia teadmine, et eeldused suuremateks dialoogideks maastikega on igaühel olemas.

Oleks looduse suhtes ülekohtune ja inimese suhtes alahindav väita, et mõni hingeline lihtsalt ei sobi loodusega kokku. Inimene on pea 99% oma eksistentsist veetnud metsikutel maastikel. Kuigi me sünnime siia ilma justkui “universaalse keelega”, mis teeb meil loodusega suhtlemise lihtsaks, siis hilisemas elus juuritakse see meist välja. Mis siis ikkagi kaduma läheb?

On päikseline kevadilm ja koolilapsed on saabunud loodusrajale.

Täispikkuses saavad Edasi Eksklusiiv artikleid lugeda püsitellijad.

Edasi lugemiseks loo lugejakonto ja tee PÜSIMAKSE PANGAS 5€/kuus.
Teine võimalus on ZLICK mikromakseteenus, kus makse toimub mobiiltelefoni teel.

Häid lugemiselamusi!

 

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (21)