Organisatsioonipsühholoog Adam Grant räägib oma ettekandes kahest vastandlikust tundest: tüdimusest ja sellest, kui mõni tegevus haarab meid niivõrd põhjalikult, et me ei märka enam aja kulgemist ning oleme ennastunustavalt asjas sees.

Mõtteid ettekandest:

• Koroona-aja alguses oli paljudel raske toime tulla hirmu, leina ja isolatsioonis olemisega. Aga mida pikemaks pandeemia venis, ilma et lõppu oleks kusagilt paistnud, asendus tugev ängistus kroonilise tüdimusega. Kogu maailm näis justkui paigal tammuvat. Sellest ajendatuna kirjutasin ma artikli, kus väitsin, et tüdimus võib olla meie aja kõige tugevam tunne. Ning üsna pea rääkisid sellest kõik – meedia, kuulsused, isegi kroonitud pead. Kunagi varem pole inimesed nii suure õhinaga rääkinud oma õhina puudumisest.
• Pandeemia alguses avastasid uurijad, et parim heaolu tagaja ei olegi optimism, vaid hoopis enneastunustav süvenemine – flow. See on selline n-ö tsoonis olemise tunne, nagu on tabavalt kirjeldanud psühholoog Mihály Csíkszentmihályi. Täielikult tegevusest haaratud olek, mis võib ilmneda kokates, joostes või kasvõi aias kõpitsedes, kui kaotad ajataju ja unustad end justkui tegevusse ära. Sama juhtub ka Netflixist järjepanu seriaale vaadates, mis viivad su justkui teise maailma ja haaravad loosse sisse. Kuid need Netflixi-maratonid pakuvad vaid ajutist leevendust tüdimusele, mitte ravi. Sa võid küll nautida oma sõprade seltskonda – alates Chandlerist kuni Põrsas Pepani –, aga nemad ei tea sinu olemasolust mitte midagi. Selliste saatemaratonide puhul oled sa passiivne osaleja väljamõeldud maailmas, flow aga vajab aktiivset osalust päris maailmas.
• Psühholoogid leiavad, et igapäevatöös motivatsiooni ja rõõmu tagamiseks on olulisim tunne, et sa liigud edasi. Lääne kultuuriruumis näib meie õnnetunne sõltuvat pigem sellest, kuidas edenevad meie projektid täna, mitte kui edukad olid need eile. Seepärast ongi Nike’i slogan “Just do it”. Kui firma oleks loodud mõnes enam minevikule keskenduvas riigis nagu Hiina, oleks nende hüüdlause ilmselt hoopis “Just did it”. Kui tüdimus seostub paigalseisuga, siis ennastunustava süvenemisega kaasneb teatav edasiliikumine, mis ei pea tingimata olema suur saavutus, vaid võib seisneda ka väikestes võitudes.
• Keskmiselt vaatab inimene oma meilikasti 74 korda päevas ja hüppab ühelt tegevuselt teisele iga 10 minuti tagant. Niiviisi lõigume me potentsiaalselt tähendusrikkad hetked pisikesteks, mõttetuteks tükikesteks ning mattume ajapuru alla. Selline ajapuru aga mõjub pärssivalt nii meie energiale kui ka tulemuslikkusele. Kui soovime ennastunustavalt süveneda, on meil vaja seada mõistlikumad piirangud.
• Tavaliselt mõeldakse ennastunustava süvenemise all üksikisiku kogemust. Aga kui ma mängin perega Nintendot, oleme me kõik koos ühisesse tegevusse haaratud. Ja kuigi me ei mängi enam iga päev, tunnen ma, et olen oma õe ja õemehega lähedasem kui iial varem. Sain aru, et armastus ei seisne suhtlemissageduses, vaid meievaheliste sidemete sügavuses. Samuti jõudsin arusaamale, et tüdimuse vastumürk ei pea olema midagi produktiivset, see võib olla ka midagi, mis pakub rõõmu. Kõige ülevamad ennastunustava süvenemise hetked on need, kui teeme midagi toredat koos oma lähedastega.

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (45)